/nginx/o/2015/01/22/3699501t1h7f09.jpg)
Kaitsepolitseil on andmeid kümmekonna Süürias Islamiriigi alal tegutsenud inimese kohta, neist pooled on alaealised.
Kaitsepolitsei teab kümmekonda Süürias ISISe alal tegutsenud Eesti inimest (5)
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
12. aprill 2018, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsepolitsei kirjutas juba oma eelmise aasta aastaraamatus, et Iraagi-Süüria sõjakoldes on üks Eestist pärit välisvõitleja Abdurrahman Sazanakov. «Oleme peale tema tuvastanud kümmekond Eestiga seotud isikut, kes viibivad või on viibinud sealses konfliktipiirkonnas. Ligikaudu pooled neist on alaealised,» kirjutab kaitsepolitsei täna avaldatud värskes aastaraamatus.
Kaitsepolitsei tõdes, et Iraagi-Süüria aladel toimuv islamistide lüüasaamine ei pruugi esialgu terroriohtu Euroopas vähendada. Kapo märkis, et kõik terrorirühmituste ridadesse siirdunud välisvõitlejad ei naase, peamisi põhjuseid on hukkumine, soovimatus astuda naasmisel kohtu ette või ideoloogilistel kaalutlustel teistesse konfliktikolletesse siirdumine.
Samas märkis kaitsepolitsei, et Daeshi füüsiliselt hallatava territooriumi kadumine tõstab aga esiplaanile konfliktipiirkonnas elanud naiste ja laste tuleviku. On tõenäoline, et paljud neist naasevad, mis sunnib Euroopa riike seisma silmitsi raskete küsimustega – kas Euroopasse naasmisel suudetakse äärmusideoloogia maha raputada, kuidas taasintegreerida ühiskonda lapsed, kelle elukogemus ja õpitud väärtushinnangud põhinevad sõjategevusel ning kes on elanud terrorismipropagandast mürgitatud keskkonnas?
Hoolimata Daeshi hallatava territooriumi järkjärgulisest vähenemisest, ei kaasne sellega äärmusideoloogia leviku ega väärtuskonflikti lõppu. Seetõttu on kõik asjaosalised sunnitud ka edaspidi otsima vastust küsimusele, miks äärmusideoloogia on endiselt populaarne. Kuna julgeolekuasutuse tähelepanu pälvib radikaliseerunud isik pahatihti üsna hilises staadiumis, kordame üleskutset märgata lähikondsete, õppekaaslaste või kolleegide käitumises muutusi ning murede korral otsida nii palju kui võimalik üheskoos lahendust, seisab aastaraamatus.
Kapo nentis, et inimese radikaliseerumine on üldjuhul sotsiaalne probleem, kus õigeaegse toetamisega saab teda aidata ning vältida hilisemaid traagilisi tagajärgi nii talle kui ka ühiskonnale laiemalt.