Seiklushimuline laulja ning saatejuht Helen Adamson on külastanud 29 eri riiki, kuid mitte kõik reisid pole möödunud viperusteta – nimelt on naine reisil olles kolmel korral haigestunud.
Laulja Helen Adamson: reisil haigestudes mõistad, kui hea arstiabi meil on
12. aprill 2018, 13:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel aastal Lõuna-Aafrikas viibides tekkis Helenil malaariakahtlus. «Seekord pääsesin ainult väikese ehmatusega – mul tekkis palavik ning muud malaariale omased sümptomid. Kuna olin just nädal varem viibinud malaariaohu piirkonnas, otsustasin malaariavastase ravimi tarvitamisest hoolimata siiski kontrolli minna,» rääkis ta. Õnneks osutus see kahtlus siiski alusetuks.
Küll aga murdis haigus nii Heleni kui ka tema elukaaslase varem toimunud reisil Filipiinidele. «Olime Palawani saarel pisikeses El Nido külas, kus leidus vaid üks arstipunkt, mis oli nädalavahetusel loomulikult suletud. Õnneks leidus seal ka üks erapraksis,» meenutas Helen. «Haiglatest polnud juttugi, pigem oli tegemist meie mõistes ühe räämas perearstikabinetiga.»
Esimest korda sattus paar arsti jutule reedel, mil Heleni elukaaslasel lõi välja amööbist põhjustatud kõhuviirus, mida tol aastal põdes suurem osa seal viibinud lääne inimesi. Arst kinnitas, et paljud turistid on sellesse haigestunud. Naine meenutas, et ka nende sõbrad, kellega reisil hiljem kohtuti, olid sama haiguse tõttu lausa öö haiglas veetnud.
«Elukaaslane sai õnneks samal päeval antibiootikume ja juba järgmisel päeval oli tema enesetunne palju parem. Aga siis jäin mina haigeks! Ärkasin punase ja mädase kurguga. Mul polnud mädaplekke kurgus juba üle kümne aasta olnud ja olin seetõttu üsna ehmunud,» kirjeldas Helen. Kuna see juhtus nädalavahetusel, mil kohalik arstipunkt oli suletud, oli ainsaks võimaluseks pöörduda erapraksisesse. «Mäletan, et teises toas oigas sidemetes inimene ja kanad jooksid igal pool ringi. Seda nähes mõtlesin küll, et ehk oleks targem lahkuda, aga kuna kaks nädalat puhkusest seisis alles ees, tahtsin siiski võimalikult kiiresti ravi peale saada.»
Edasi läks tema enesetunne aina hullemaks, kuna lisaks eelnevatele kaebustele tekkis mädane nohu. Arst kirjutas naisele välja terve hulga erinevaid tablette, ent kuna osa neist sisaldasid ka steroide, siis ei julgenudki ta neid võtta. Helen tunnistas, et ka tablettide ostmine oli kogemus omaette. «Pidin apteekrile arsti kirjutatud e-kirja näitama ja lisaks mulle kirjutatud tablettidele anti ülimalt kangeid valuvaigisteid kaasa.»
Ta nentis, et unistuste puhkusest oli olukord vahel ikka üsna kaugel. «Bussisõidud olid kohutavad, sest nina ja pea valutasid jubedalt, lisaks oli mul ju ikka veel palavik!» Õnneks puhkuse lõpuks naise enesetunne pisut siiski paranes, kuid kojulennust sai taas üks valus kogemus. «Põskkoopad olid ilmselt juba põletikus – ma lausa nutsin õhkutõusu- ja maandumise ajal valust!» meenutas ta.
Kuna Eestisse jõudes oli enesetunne endiselt halb, siis külastas Helen oma arsti, kes diagnoosis naisel kahepoolse põskkoopapõletiku. Kuigi sellest reisist on kaks aastat möödas, kimbutab teda sellest ajast saati ninakinnisus, millele arstid lahendust ei leia.
Naine tõdes, et sarnastes piirkondades reisides tuleb arvetada, et arstiabi ei pruugi olla kõige parem. «Samal reisil sattusime kokku turistiga, kes oli mootorrattaga minut enne meie jõudmist avarii teinud. Midagi eluohtlikku õnneks ei olnud, kuid kohalikud olid seal, üritasid talle abi kutsuda ning meie püüdsime teda rahustada. Kuna ta oli šokis ja tuikus, panime ta istuma ja üritasime aru saada, kui tõsine seisund on – et tal ei oleks sisemisi vigastusi,» kirjeldas ta. Nad ootasid ära ka kiirabi, milleks oli kastiauto, kust võeti välja kanderaam. Heleni jaoks pani see reis perspektiivi paika ja andis teadmise, et Eestis on ikkagi väga hea arstiabi, sest nii mõneski maailma paigas on eluohtlikku õnnetusse sattudes ellujäämisvõimalus ilmselt üsna väike.
Helen soovitab kõigil seiklushimulistel reisijatel vajadusel kindlasti oma perearstiga konsulteerida. «Kuna kohalik arst kirjutas mulle tookord meeletu koguse ravimeid, ei julgenud ma neist kõiki võtta, aga ilmselt oleksin pidanud, sest siis ei oleks mul võib-olla niivõrd ränka põskkoopapõletikku tekkinud» nentis ta. Toona ta küll kirjutas oma perearstile, kes kiitiski antibiootikumid heaks, ent uute ravimite kohta naine enam ei pärinud. Veel soovitab ta reisile minnes teha kindlustus, sest oma tervist ja heaolu silmas pidades on see väike summa. Ravikulud välismaal võivad paisuda aga meeletult suureks ja kindlustuse puudumine võib maksma minna elu.