Kas auhindu on võimalik jagada skandaalide ja intriigideta?

Katrin Pauts
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsirkus a la praha: Pildil olev maskeraad on tingitud blogijate soovist oma identiteeti varjata (nad moonutasid tänukõnes ka häält) – nende blogi kõneleb katoliku kirikust ateistlikus ühiskonnas. Blogijad on arvatavasti usklikud üliõpilased.
Tsirkus a la praha: Pildil olev maskeraad on tingitud blogijate soovist oma identiteeti varjata (nad moonutasid tänukõnes ka häält) – nende blogi kõneleb katoliku kirikust ateistlikus ühiskonnas. Blogijad on arvatavasti usklikud üliõpilased. Foto: Jakub Hnevkovsky

Sellise küsimusega huulil sõitsin Prahasse, et vaadata, kuidas tšehhid kuulutavad rahvustelevisiooni eetris välja oma parimad kirjanikud. Eh, ei pääse skandaalikesest nemadki – kultuuriinimesed vinguvad igal pool. Üleüldse on eestlased ja tšehhid nii sarnased, et võta üks ja viska teist, kuigi ühe rahvaarv on kümme korda suurem kui teisel. Nende kirjandus tundub tõsisem ja tegeleb ühiskonnaprobleemidega – äkki meie peaksime rohkem sama tegema?

Katrin Pautsi meeleolukas reisikiri. Krimikirjanik külastas Tšehhi vabariiki, osales sealsete kirjandusauhindade jagamisel ja analüüsib, kas loovinimestele on üldse võimalik anda mingeid auhindu nii, et sellest enne ja pärast paksu pahandust ei tuleks. Lisatud ka sissevaade Tšehhi kirjandusmaailma hetkeseisu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles