Kõigest 430 g kaaluv ning vaid 18,4 x 6,4 cm suurune Mavic Air ei ole oma pisikestest mõõtmetest hoolimata droon, millega kannataks ainult selfie’sid teha. Air lendab kiirusega kuni 68 km/h, püsib õhus ca 21 minutit, lendab kuni 5000 m kõrgusele ja fimib 4K resolutsioonis videoid. Kolmeteljeline gimbal (nagu suurematel Phantom-seeria droonidelgi) vastutab selle eest, et ka algaja droonijuhi “jõnksliku” lennuoskuse või eestimaiste tuuleiilide kiuste kõik videod sujuvad oleks. Lennukilomeetrite muretumaks läbimiseks on droon varustatud ka sensoritega ees, taga ja põhjal, mis puude ja postide otsa lendamise pisut keerulisemaks muudavad.
Kindlasti kardavad paljud, kes drooni soetamist kaaluvad, et peale paarinädalast tuhinat, jääb ca 1000 € maksev lennumasin nurka tolmu koguma. Suuremate droonide puhul võib see nii ka olla, sest iga kord kui mõne sugulase osmikut või rabalaugast filmima lähed, pead kokku pakkima kohvri kogu varustusega, kohale jõudes aega kulutama tiivikute külge kruttimisele ja muule ülesseadmisele ning hiljem kõik uuesti lahti võtma, kohvrisse pakkima ja koju tassima. Mavic Air (ja Mavic Pro) on seevastu ülikompaktne, kokkuvolditav ning ei vaja sisuliselt mingit ettevalmistust – lendu laskmiseks piisab jalgade lahtivoltimisest ja objektiivikatte eemaldamisest ning drooni saab juhtida kasvõi nutitelefoniga (kuigi mugavam on seda teha kasutades spetsiaalset pulti). Nii võid drooni hoida kasvõi auto kindalaekas ja ilusat kirikut või maastikku nähes selle minutitega lendu lasta ja ilusad kaadrid üles võtta.
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!
