Eesti eluaegne vang: surmaotsust kuuldes arvasin, et mind lastakse otse kohtusaalis maha (6)

Andres Einmann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Kolme inimese tapmise eest 24 aastat tagasi surma mõistetud, praegu eluaegset vanglakaristust kandev Eduard Mägi rääkis täna Tartu vanglast Skype’i vahendusel, kuidas ta arvas surmaotsust kuuldes esmalt, et ta lastakse otse kohtusaalis maha.

«See oli nagu rusikahoop, mul sai õhk otsa. Politseinikud tulid kohtusaalis mu juurde, väänasid käed selja taha panid käed raudu. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ma tahan surmaotsust kuuldes kellelegi kallale tungida,» kirjeldas Mägi oma esimesi emotsioone pärast surmaotsuse kuulmist.

Mägi rääkis oma vanglakogemusest täna justiitsministeeriumis Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituudi korraldanud konverentsil.

Eduard Mägi on viibinud trellide taga alates päevast, kui hukkus parvlaev Estonia. Politsei pidas ta kuriteos kahtlustatavana kinni 28. septembril 1994.

Esimene asi, mida Mägi trellide taga viibimisest mäletab, on spetsiifiline hais. «Esimene mulje, mis mul vanglast meenub, on hais – suits, pesemata sokid ja higi. Ka hirmul, pingel ja agressiivsusel on oma lõhn,» rääkis mees.

Mägi peab vanglas viibides kõige olulisemaks iseendaks jäämist. «Mulle tungiti kohe kallale, kui saadi teada, et ma olin töötanud turvamehena, öeldi, et «tõ suka» («sa oled libu»), kuna turvamehe tööd peeti samuti võimuesindaja omaks. Ma otsustasin, et jään inimeseks ja ei hakka elama vangla reeglite järgi. Ma olen läinud oma keskmist teed pidi ja ei ole siin pooli valinud,» rääkis Mägi.

Et vangla on teda siiski muutnud, sai Mägi aru pärast nelja-aastast vangis olekut. Perekonnaga kohtudes kasutas ta nii palju vangla sängi ja žargooni, et lähedased ei saanud tema jutust aru. «Siis mõistsin, et ma hakkan degradeeruma, kui tavalised inimesed ei saa enam mu jutust aru,» kirjeldas Mägi.

Vanglas viibides hakkas Eduard Mägi lugema Uut Testamenti ja ning praegu usub ta jumalasse. «Hakkasin otsime lootust ja lahendusi, kuidas oma eluga edasi minna. Otsustasin pöörduda jumala poole, palvetasin ja see tõi mulle kergendust,» ütles ta.

Oma kuritegudele tagasi vaadates  tõdes Mägi, et selleni viisid teda alkohol, ülbus ja karistamatuse tunne. Ta nentis, et 1990. aastate alguses oli kogu Eestis selline õhkkond, et karistamatuse tunne oli kerge tekkima.

«Tahan paluda ohvrite lähedaste käest andestust. Kui ma saaksin oma elus midagi muuta, teeksin nii, et neid kuritegusid  poleks olnud,» ütles Mägi.

Mägi kartis Arnold Rüütli valimist presidendiks

Mägi meenutas, et kui 1996 aastal olid Eestis presidendivalimised, kartis ta väga, et presidendiks saab Arnold Rüütel, kes lubas oma kampaania ajal, et aitab kohtute määratud surmaotsused täide viia.

Kuigi Eesti seadused nägid 1990. aastatel ette surmanuhtluse, kehtis sellele karistusviisile moratoorium ja surmamõistetuid ei hukatud. Riigikogu otsusega kaotati surmanuhtlus Eestis 1998. aastal ning kõigi surmamõistetute karistus asendati eluaegse vangistusega.

Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 21. septembril 1991, kui hukati Rein Oruste.

Eduard Mägi poeg: sain isa eluaegsest vangistusest teada alles aastaid hiljem

Konverentsil osalenud Eduard Mägi poeg, kes rääkis, et sai oma isa eluaegsest vangistusest teada alles aastaid hiljem.

«Et mu isa on vanglas, teadsin juba varajasest lapsepõlvest peale. Perekonnast ei varjanud keegi seda minu eest, et mu isa on vanglas. Ta on helistanud meile praktiliselt iga päev. Tema eluaegsest vangistusest sain teada alles 2006. või 2008. aastal. Käisin vanglas isa vaatamas ja nägin, et tal on rinnas silt kirjaga «Eluaegne». Küsisin, mida see tähendab ja palusin tõlkida. Siis isa ütles mulle. Ma ei tahtnud siis sellest lähemalt rääkida, ma üritasin sellele mitte reageerida ja me läksime üle teistele jututeemadele,» rääkis venekeelses keskkonnas kasvanud poeg.

Vangi poeg tõdes, et kui isa on eluaegne vang, siis sageli suhtuvad inimesed temasse, nagu oleks tema samasugune. Ta nentis, et isa saatus on tekitanud talle palju stressi.

«Vahepeal olin ma väga kuri selle pärast, et kuidas isa sai jätta perekonna sellisesse raskesse olukorda. Kuid me oleme need rasked ajad üle elanud. Praegu on meil kõik hästi,» rääkis ta.

Eduard Mägi poeg ei ole kaotanud lootust, et ühel päeval pääseb ta isa vabadusse ja ta saab öelda. Et tal on isa olemas. «Ma usun, et ta saaks vabaduses kindlasti tööd, ta on õppinud keevitajaks ja vanglas teeb ta metallitööd,» rääkis poeg.

Kohus mõistis Eduard Mägi süüdi kolme inimese tapmises

1995. aasta sügisel mõistis Narva linnakohus Eduard Mäe süüdi ühe naise vägistamises ja tapmises ning kahe mehe tapmises ja määras talle surmanuhtluse, mille riigikohus asendas 1997. aastal eluaegse vangistusega.

Süüdistuse järgi tirisid purjus Mägi ja tema kaks kaaslast 1994. aasta 5. mai öösel Narvas autosse kohaliku raudteepolitsei purjus kordniku. Kurjategijad röövisid kordnikult püstoli koos 16 padruniga, peksid teda ja kägistasid seejärel surnuks. Mehed viskasid laiba Balti Elektrijaama kanalisse.

1994. aasta mais müüs Mägi kordnikult röövitud püstoli koos padrunitega 150 USA dollari eest Narvas eeluurimisel tuvastamata jäänud mehele.

1994. aasta 15. septembri öösel vägistasid Mägi ja tema kaks kaaslast Balti Elektrijaama lähedal autos naise ning kägistasid ta Vaivavara vallas metsas surnuks. Kurjategijad röövisid tapetult ka kuldketi, kõrvarõngad ja muid asju 7300 krooni väärtuses.

Sama aasta 26. septembri öösel peksid purjus Mägi ja tema kaks kaaslast invaliidist meest, kes suri saadud vigastustesse. Kurjategijad viskasid tapetu laiba karjääri.

Mägi kaaslased said raskete kuritegude eest eri pikkusega vanglakaristused.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles