Kolumn: geenid ja pahempidi võrdsus

Martin Pent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Pent
Martin Pent Foto: Kasper Mäe

Alles see oli, kui kõigile eestimaalastele laekus kutse, millesarnast kuigi tihti ei näe – Eesti geenivaramu üleskutse hakata geenidoonoriks. Mida aga geneetikud sugugi oodata ei osanud, oli peaaegu et sensatsiooniline õhin, millega maarjamaalased sellest võimalusest kinni haarasid, sõna otseses mõttes tuhandete viisi registreerusid ning ühes sellega geenivaramu serverid umbe jooksutasid.

Umbes nii, nagu ütleb üksikasjalik retsept seda, kuidas täpselt on õhtusöögilauale tekkinud rikkalikud hõrgutised, ütlevad ka geenid, missuguse ainulaadse ehitusplaani järgi on olend üles ehitatud. Nii ka inimeste puhul. Oma sisemise koodi tundmine on parim viis ennetada haigusi või patoloogiaid, mille võimalikkusest geenid märku annavad. Samas võib geenijadas olla kirjas ridu, mille puhul ei tea, kas peaks oma silmad nendeni jõudes sulgema või mitte.

Igaüks on oma õnne sepp, oleme harjunud kuulma. Inimvõimetel pole piire, kõlab lootusrikas loosung. Aga mida hakata sellisel juhul peale teadmisega, et taasiseseisvunud Eestis sündinud inimeste puhul avaldavad geenid elus edu saavutamisel kaks korda suuremat mõju kui nõukogude ajal sündinuile, nagu sedastab nädalavanune rahvusringhäälingu toimetatud geeniandmete uuring? On’s meile valetatud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles