Valdur Mikita: hundimaastikud. Miks passib just susi eesti rahvusloomaks?

Hundid Foto: SCANPIX

Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt, kirjutab äsja rahvuslooma aujärjele tõusnud võsavillemit portreteerides kirjanik Valdur Mikita.

Hundi kui rahvuslooma kaalumise argumendiks kerkib tõsiasi, et siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos «Kalevipoeg» pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti.

Nii oleks hundi rolliks rahvusliku sümbolina teatava tasakaalu loomine põllu- ja metsaelu vahel, mis on kujundanud eesti kultuuri olemusliku palge pikkade sajandite vältel.

Hunt on eelkõige metsiku ja puutumatu looduse sümbol. Meie rabasid ja üksikuid säilinud suuremaid metsamassiive on tabavalt nimetatud ka hundimaastikeks.