/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
/nginx/o/2018/04/24/7806080t1h8cba.jpg)
Briti ajakirjanik Edward Lucas kirjutab BNSi kolumnis, et telekanal RT paiskab välja valeinfot, mis on sageli vasturääkiv, et vähendada usaldust lääne institutsioonide vastu. Selle keelustamise asemel tuleks jätta RT aga hoopis ilma toetajatest ja kaastöötajatest.
RT telekanal on häbiväärne, kuid selle keelustamine oleks viga, vähemalt Suurbritannias. Kremli rahastatud propagandakanal on sattunud pahuksisse meediaregulaatoriga Ofcom. Üks küsimustering ümbritseb seda, kas Vene riik on «sobiv ja korralik» omanik ühele saateid edastavale väljaandele. Teine puudutab seda, kas kanali programm, keeruline segu poleemikast ja vandenõuteooriatest, rikub Suurbritannia ringhäälingukoodeksit.
Vastus mõlemale küsimusele on selge. Kreml pole sobiv juhtima isegi teeõhtut, rääkimata telekanalist. Venemaa on praegu esimese astme riikliku julgeoleku oht. Ta on kolme inimese haiglaravile sattumisega lõppenud hirmutava Salisbury keemiarünnaku ülekaalukalt kõige usutavam toimepanija. Ta teeb pahandust igal võimalusel osana lähenemisest, mida kutsutakse nüüd «hübriidsõjaks».
RT on osa sellest arsenalist. Telekanal paiskab välja valeinfot, mis on sageli vasturääkiv, et vähendada usaldust lääne institutsioonide vastu. Ebolaviirus on CIA looming. Keemiarünnakud Süürias on lavastatud. 11. septembri terrorirünnakud olid omade kätetöö. Sama käib Salisbury kohta. Kanali ametlik mantra on «küsige rohkem», kuid see võiks sama hästi kõlada «ärge uskuge midagi». RT-l ei ole alternatiivset maailmavaadet. See tahab üksnes külvata segadust ja ükskõiksust, õõnestades meie tahtejõudu ja otsustusprotsesse.
Kreml pole sobiv juhtima isegi teeõhtut, rääkimata telekanalist.
Miks seda siis mitte keelustada? Ma suhtun poolehoiuga sellesse lähenemisse riikides nagu Ukraina ja Läti, kus Kremli sütitav propaganda on tõsine riikliku julgeoleku oht.
Suurbritannias, Saksamaal või USAs see nii veel ei ole. Enamgi veel, nendes riikides ei oleks keeld väga tõhus. Endistes Nõukogude Liidu riikides pärisid venekeelsed propagandakanalid ringhäälingumeedias olemasolevad positsioonid. Kaugemal läänes vaatab enamik inimesi RTd internetis kas YouTube´i videodena või voogedastuse kaudu. Mitte-satelliittelevisiooni – antenni- ja kaabeltelevisiooni kujul on vaatajanumbrid väiksed.
Veel tähtsam on see, et keeluga ohverdaksime oma moraalse üleolekupositsiooni. See asetaks meie tugevad vabad ühiskonnad näiliselt ühele tasemele autoritaarsete kleptokraatiatega. Kui me kritiseerime Vene režiimi meedia- ja kultuurivabaduse piiramise eest, on meie positsioon tugevaim, kui me teeme seda, mida õpetame.
See ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema. Alustuseks võiksime jätta RT ilma toetajatest ja kaastöötajatest. Ükski valitud seadusandja, ametnik, analüütik, ajakirjanik, autor ega akadeemik, kellel on järel mõni raas eneseuhkust, ei tohiks vastu võtta kutseid selles kanalis üles astuda. Tõsi, kiire taibuga võitlushimulised inimesed võivad teenida paari eetris oldud minutiga mõned plusspunktid, kuid osalemisega annavad nad kogu kanali toodangule auväärsuse. Lugupeetud toetajateta sõltub RT veelgi rohkem eetrikõlbmatute veidrike ja tühisuste kollektsioonist.
Ükski valitud seadusandja, ametnik, analüütik, ajakirjanik, autor ega akadeemik, kellel on järel mõni raas eneseuhkust, ei tohiks vastu võtta kutseid selles kanalis üles astuda.
Teiseks, me saame veenda inimesi seal mitte töötama. Tööots RTs ei ole algus karjäärile telemeedias, vaid selle häbistav lõpp. Samuti peaksime julgustama paljusid süsteemi sees olijaid, kes mõtlevad RT ridadest lahkumisele. Nende teadmised sellest, kuidas Kremli propagandamasin töötab, kuluksid marjaks ära. Samuti saaksime veenda mainekaid firmasid mitte ostma reklaamipinda RT veebilehel ja tele-eetris.
Me peaksime rakendama regulatsioonisurvet RT nõrgimas kohas: ajakirjanduseetika. Teen Ofcomile ettepaneku, et see lisaks ringhäälingukoodeksisse nõudmise, et levifirmad avaldaksid kaalukaid vabandusi ja selgitusi. Need on ausa ajakirjanduse iseloomulikud tunnused (vaadake New York Timesist, Economistist või BBCst järele, kuidas tõelised uudisteväljaanded seda teevad).
RT-l on oma vigade parandamise koha pealt ootuspäraselt ette näidata halvad tulemused. Kui see otsustab oma vigu parandada, on tulemuseks väärinfo lahjenemine. Kui mitte, peaks seda ähvardama hukkamõist või isegi ülekannete peatamine kaalukatel põhjustel, mida selle propagandistidel on raske tsensuuriks tembeldada.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.