/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/04/25/7807269t1h5803.jpg)
Võrreldes viimaste aastate Ameerika Geofüüsika Ühingu sügiseste konverentside kõnepidajate soolist tasakaalu järeldasid teadlased, et tasakaal on paigast. Ebaproportsionaalselt palju oli meessoost kõnelejaid ning naisteadlastele ei antud nõnda palju kõlapinda, kui võrdsete võimaluste tingimustes loomulik oleks.
Vaatluse alla võeti 2014. kuni 2016. aasta Ameerika Geofüüsika Ühingu sügisesed konverentsid. Kõigist kõnelejatest vaid 29 protsenti olid naised. Samuti vaid 41 protsendile kõigist naissoost taotlejatest määrati soovitud kõneaega. Meestest kandidaatide taotlused võeti vastu 45 protsendil juhtudest, vahendab The Guardian.
Uuringu autorid eesotsas Heather Fordiga Cambridge’i ülikoolist avaldasid oma töö ajakirjas Nature Communications. Uuringus tuuakse välja mõned teisedki murettekitavad tegurid. Lihtne oleks väita, et naisi on kõnelejate hulgas vähem seetõttu, et lihtsalt naisteadlasi on vähem. Nõnda siiski pole. Fordi ja tema kolleegide tööst selgub, et täppisteadustes on enamikul karjääritasandeil naisi rohkem kui mehi.
Eriti üliõpilaste seas ja karjääri varajastel staadiumitel on naised ülekaalus. See ei peegeldu aga geofüüsikute konverentsil, kus ka nooremate teadlaste hulgast on naisteadlastest esinejaid tunduvalt vähem. Enamgi, ebaproportsionaalselt palju lükati tagasi naisteadlaste taotlusi konverentsil kõneledes oma uurimustööd tutvustada. Uurimusest selgub, et esineb tendents naisteadlasi suunata nõndanimetatud poster-ettekannetele, mis tähendab, et kõneaega teadlasele ei määrata ning ta võib selle asemel konverentsil oma tööd tutvustava plakati üles riputada.
Uurimus toob teisigi süsteemse seksismi tendentse esile. Kui Ford ja ta kolleegid vaatasid, millised konverentsi korraldajad millistele teadlastele kõneaega määravad, märkasid nad, et meessoost korraldajad kipuvad eelistama meesteadlasi. Viimastele määravad meestest korraldajad tunduvalt rohkem kõneaega kui naistele.
Ford ütled The Guardianile: «Tegemist on kogu teadlaskonna probleemiga, mitte vaid põlvkondadevahelise erisusega.»
Fordi sõnul peaks sellistest uurimustest johtuma suuremat mõõtu muutused. Akadeemilises maailmas võib Fordi sõnul täheldada tendentsi, mille kohaselt naisteadlastele on karjääriredelil kõrgemad positsioonid piiratud. Naisteadlased kipuvad eri põhjustel nii-öelda süsteemist välja kukkuma, kuigi alamatel positsioonidel töötab-õpib tunduvalt rohkem naisi kui mehi.