Pärnu koolipoiss hakkas Lätis inimkaubitsejaks

Heasüdamlik, seltskondlik, taktitundeline ja vastutulelik noor inimene – nõnda iseloomustab Pärnu kool 18-aastast õpilast Egertit. Tõsi, õppeasutuski tunnistab, et klassi jäi ta viimati kordama, sest tööl käimine hakanud õppimist segama. Ühel möödunud aasta varakevadisel päeval võttis lapseohtu Egert vastu aga tööpakkumise, mis lõppes talle koolis istuma jäämisest märksa rängemate tagajärgedega.

Pole täpselt teada, kuidas viis Egerti tee endale parasjagu kaasosalisi värvanud 26-aastase Igor Vološinini. Läti politseile ja kohtule antud ütluste järgi tutvunud noormees Vološiniga ühise tuttava kaudu.

Mullu märtsis istus Egert igatahes Vološiniga sama laua taha ja viimane tegi koolipoisile pakkumise: too saab tuhat eurot, kui veab inimesed autoga Lätist Poola.

Selline summa tundus noormehele piisavalt ahvatlev, et osaleda plaanis, mis pidi talle algusest peale kahtlane – et mitte öelda kuritegelik – tunduma.

Esimesest kohtumisest oli möödunud umbes nädal, kui 26. märtsil rentis Egert Vološini näpunäidete järgi Pärnust Peugeot Boxeri kaubiku ja kohtus sama päeva õhtul suvepealinnas Vološini endaga.

Vološin tuli seekord kokkusaamisele teise Pärnumaalt värvatud noormehe, 19-aastase Walteriga. Erinevalt Egertist oli Walteri elutee selleks ajaks juba omajagu käände teinud. Näiteks mõisteti ta 2016. aastal kriminaalkorras süüdi narkokuritegudes ja ta lävis mineviku tõttu inimestega, kes vedasid teda aina kõveramale teele.

Ühe eluteekäänu peal tutvus Walter mehega, keda oli seni teadnud vaid hüüdnime Kiilakas järgi. Kiilakas tegi Walterile samasuguse pealtnäha lihtsa tööpakkumise nagu Egertile: tuhat eurot inimeste Poola sõidutamise eest.

Niisiis asus seltskond – Egert, Walter ja Vološin – 26. märtsi hilisõhtul kahe autoga Pärnust Läti poole teele. Esimene peatus tehti Riias, kus jäädi hotelli ööbima. Noormehed ei teadnud enda sõnutsi selleks ajaks plaanist kuigi palju.

Järgmisel päeval jäi Egerti ülesandeks veel üks kaubik rentida, sest väidetavalt ei piisanud ülesande täitmiseks ühest väikebussist ja Vološini pisikesest hõbedasest Audist. Lätist renditud Renault’ rooli pandi Walter.

Vološini juhtimisel – tema teadis ainsana, kuhu täpselt tuleb minna – suundus seltskond kolme sõidukiga 28. märtsi varahommikul Läti-Vene piiri lähistele.

Piiri ääres, tundmatus, pimedas ja kõrvalises kohas kella viie paiku hommikul ootas seltskond 15 minutit, kuni metsatukast ilmus välja valge väikebuss, mille roolis oli 48-aastane Mihhail Pavlov.

Walteri silme ees paotas juht isegi korra väikebussi ust, uksepraost paistsid paarkümmend üksteise otsa hunnikusse topitud inimest. Hiljemalt selleks momendiks pidid kuritöösse tõmmatud noored olema täpselt aru saanud, millesse nad on end mässinud.

Seltskond ei teadnud aga seda, et olid sõitnud otse Läti piirivalve seatud püünisesse: 28. märtsil hommikul kell 7.30 pidas taktikaline üksus inimkaubitsejate rühma Sigulda lähistel Gauja külas kinni. Valgest kaubikust avastati üksteise otsa topituna 17 (!) Vietnami kodanikku.

«Neid inimesi veeti nagu loomi,» kinnitas Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juht Tarmo Värat.

Kohapeal vahistati viis kahtlusalust: Egert, Walter, Vološin, Pavlov ja seni mainimata jäänud 42-aastane Venemaa kodakondne Aleksandr Komarov, kes selgus olevat operatsiooni ninamees. Tema oli vahistamise hetkel sõitnud teistest eespool, et kaaslasi politsei eest hoiatada.

Mõistmaks, kuidas Läti võimud oskasid seltskonna suvalisest metsatukast sel varahommikul üles leida, tuleb minna 2016. aasta sügisesse.

Tunamullu septembris helises Läti piirivalvuri Aivarsi telefon. Toru teises otsas oli Komarov, kes tutvustas end Dimana. Tema ettepanek oli lihtsasti arusaadav: kui piirivalvur tagab Komarovile märtsis vaba koridori piiriületuseks, toob see riigiametnikule kenasti sisse.

Aivars soostus mitu korda Komaroviga kohtuma, koos jalutati Vene-Läti piiri ääres, peeti plaani, kust ja millal «veos» üle tuleb. Vastutasuks lubas kurjategija ametnikule algul 5000, kuid hiljem juba 9000 eurot.

Ent Komarov ei teadnud, et Aivars mängis algusest peale Läti võimudega kokku ja nahaalse pistisepakkumisega oli kurjategija enda ja kaaslaste vahelejäämise otsusele alla kirjutanud. Nii teadsid Läti võimud tol 2017. aasta märtsihommikul täpselt, kust nad viieliikmelise seltskonna otse kuriteolt tabavad.

Kuid see polnud üksnes lõunanaabrite kavalus, mis aitas inimkaubitsejad vastutusele võtta: Pärnu politseimajast oli Vološinile juba mõne aja eest saba taha pandud.

«Esialgu arvasime, et Vološin on operatsiooni juht,» selgitas Värat.

Uurijad mõistsid, et kuigi grupp tegutseb Eestis, plaanitakse kuritegu toime panna Lätis. Nõnda võtsid Eesti võimud lõunanaabritega ühendust, ent selgus, et üksteisega on jagada üliväärtuslikku infot. «Lätlastega koostöös saime aru, et Komarov ja Vološin on seotud ja viimane osutab esimesele teenust,» märkis Värat.

Lääne ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kaido Tuulemäe tõdes, et just Eestis kogutud materjal aitas Läti kohtus tõestada: vahistatud seltskond moodustab kuritegeliku ühenduse, mille kokkupanekut valmistati pikalt ette. See on oluline nüanss, sest grupeeringut karistatakse karmimalt. Seda teades eitasid süüdistatavad gruppi kuulumist.

Läti kohus määras nüüd kõigile vahistatutele vanglakaristuse: Komarovile kuue-, Pavlovile ja Vološinile nelja- ning end rumalast peast kuritööle palgata lasknud noortele autojuhtidele Walterile ja Egertile kolmeaastase vangistuse.

Värati andmetel oli Lätis enne seda inimkaubanduses süüdi mõistetud vaid üksi tegutsenud kurjategijaid, nüüd võeti korraga vahele terve grupp.

Jäljed viivad Vietnami

Kaks inimkaubitsejate autojuhiks palgatud Pärnumaa noormeest sattusid hiiglasliku kuritegeliku keti kaheks viimaseks lüliks, keti teine ots viib kõigi eelduste järgi suisa Vietnami välja. Politseinik Tarmo Värati sõnutsi on inimvääritu äriga arvatavasti seotud nii Läti, Eesti, Venemaa kui ka Vietnami allilm.

Mõnevõrra üllatuslikult on Poolas kõige suurem mitteeurooplastest rahvarühm just vietnamlased: seal on neid eri andmetel 20 000 – 60 000. Seega on Poolas vietnamlaste kogukonnad, kuhu uued tulijad loodavad saada nii elamist kui ka tööd.

Vietnamist saab legaalselt Venemaale reisida, samuti on vaba reisimine Venemaa piires. Kurjategijad teenivad inimeste Venemaalt Euroopa Liitu toimetamise pealt.

Idast jõuab Poola eri teid pidi sadu Vietnami illegaale aastas. Värat tõdes, et viimasel ajal kasutatakse selleks rohkem Vene-Läti, mitte Vene-Eesti piiri. Selle taga võib olla meie piirivalve hea töö, sest mõne aasta eest jäid inimkaubitsejad Eesti piiril alatasa vahele.

Talituse juhi sõnutsi läheb reis vietnamlasele maksma 15 000 – 20 000 dollarit. «Meil pole võimalik täpselt teada, mis neist Poolas edasi saab: kas nad liituvad oma kogukonnaga või peavad allilmategelastele kuskil kahtlases tehases raske tööga reisikulu tagasi teenima,» ütles prokurör Kaido Tuulemäe.

Hoiti vee ja leiva peal

Koos 15 kaaslasega üle piiri smugeldatud Vietnami kodanikud, 20-aastane Thi Thuyet ja 23-aastane Thi Thuan andsid Läti kohtus tunnistuse, kuidas inimesi Euroopa Liitu kaubitsetakse.

Vietnamlastele lubati kodumaal töökohta Poolas. Thi Thuani ütluste järgi jõudis ta 8. märtsil 2017 Vietnami pealinnast Hanoist Moskvasse, kus nad paigutati hotelli. Mõni nädal hiljem viidi seltskond Peterburi, kus neile teatati, et nüüd lähevad nad kaaslastega metsa ekskursioonile.

Peterburist veeti kahe taksoga metsa 12 vietnamlast, viis toodi kolmanda autoga kuskilt mujalt. Metsas ootas neid neli kaetud näoga meest. Koos liikus rühm terve päeva jala, puhati mahajäetud majas ja siis kõnniti veel päev, kuni jõuti jõeni. Teisel kaldal ootas neid kaks meest (Aleksandr Komarov ja Mihhail Pavlov), kes toimetasid vietnamlased ühekaupa kummipaadi ja köie abil üle jõe. Seltskonda esialgu saatnud neli maskis meest jõge ei ületanud.

Vastuvõtjad toppisid 17-pealise kamba ühte autosse. Autos oli nende tarbeks vett ja leiba. Sõit inimesi pilgeni täis topitud kaubikus kestis kolm tundi, kuni Läti politsei pidas seltskonna kinni.