Üle 50-aastased inimesed kogevad tööotsingutel palju tõrjuvat suhtumist ning harvad pole juhtumid, kus küsitakse kandideerijalt tema kehakaalu ja vanust, rääkis psühholoog-nõustaja Ene Vinter-van Vierssen ETV saates «Suud puhtaks».
«Suud puhtaks» üle 50-aastaste tööotsingutest: lõpuks ei taha inimene enam tänavalegi minna (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekordses saates arutati seda, mis juhtub 50-aastaseks saanud inimestega Eesti tööturul ning miks vanemat töötajat ei hinnata.
Ene Vinter-van Vierssen märkis, et tema kohtab tavaliselt neid tööotsijaid, kes on juba abivajaja seisundis. «Ta ei julge saata oma CV-d, ta ei julge minna intervjuule, ta on kaotanud igasuguse usu kuni sinnamaale välja, et mõni ei julge enam tänavale minna. Kõik asjad juhtuvad. Tervislik seisund halveneb,» kirjeldas saatekülaline vanemaealise tööotsija kannatusi.
Saatejuhi küsimusele, miks inimene ei julge enam kodust välja minna, vastas psühholoog: «Sest ma olen nii kole. Ma ei kõlba enam mitte kusagile. Neid on ikka päris palju, kus julgus, usk, lootus, enesehinnang on nii ära kadunud, et tuleb aidata.»
Vinter-van Vierssen tõi näiteks juhtumi, kus kauplusesse tööle kandideerinud inimeselt küsiti, kui palju ta kaalub. Väga sageli tuntakse huvi vanuse vastu. Kui CV on saadetud ning pika ootamise peale lõpuks vastus tuleb, põhjendab tööandja äraütlemist just kandideerija kõrge eaga.
«Seda on minu töös palju,» nentis psühholoog.