Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole suitsukonid biolagunevad, vaid kujutavad endast keskkonnaohtu. Pika ajaperioodi, vee ja päikse koosmõjul lagunevad sigaretifiltrid väikesteks osadeks ja ajapikku lahustuvad vees, kuid mürkained jäävad merekeskkonda, kirjutab Soome keskkonnaühenduse Keep the Archipelago Tidy projektijuht Anna von Zweygbergk.
Sigaretifiltrid on maailma üks enam levinum praht – ühes aastas visatakse ära 4,5 miljardit kasutatud sigaretikoni. See tähendab, et iga päev jõuavad miljonid sigaretifiltrid loodusesse – neid visatakse prügikasti asemel haljasaladele, kõnniteedele, kanalisatsiooni ja isegi otse merre.
Vette jõudes hakkavad filtrid lagunema väiksemateks osadeks ning juba paari esimese tunni jooksul eritavad filtrid ümbritsevasse vee-elustikku neis sisalduvaid toksiine. Sigaretifiltrid on valmistatud tselluloosatsetaadist ja sisaldavad mitmeid toksiine nagu kaadmium, plii ja arseen. Uuringud näitavad, et selliste ainete levimine veekogudes on ohtlik nii kaladele kui mereelustikule laiemalt.
Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole konid biolagunevad, vaid kujutavad endast keskkonnaohtu. Pika ajaperioodi, vee ja päikse koosmõjul lagunevad sigaretifiltrid väikesteks osadeks ja ajapikku lahustuvad vees, kuid mürkained jäävad merekeskkonda. Vees leiduval mikroplastikul on omadus imada enda sisse ümbritsevas vees olevaid mürkaineid. Niimoodi kannab mikroplastika ohtlikud ained looduslikku toiduahelasse ning sageli ka meie toiduahelasse.
Iga aasta kogutakse erinevate koristustalgute abil kokku tuhandeid konisid, kuid need on vaid jäämäe veepealne osa. Arvatakse, et 40 protsenti maailma randades leiduvast, on sinna sattunud sigarettide suitsetamise tagajärjel. Veelgi hullem seis on Läänemerega, kus sigaretifiltrid moodustavad rannaprügist 67 protsenti. Läänemere maade rannikutel läbiviidud MARLIN-projekti andmetel leidub iga linnasisese saja meetri rannariba kohta 300 sigaretifiltrit. Kuna vaid 15 protsenti kogu mereprügist jõuab randa, siis tähendab see, et mereelustikku jõudev sigaretifiltrite arv on veelgi jahmatavam.
80 protsenti mereprügist satub merre maismaalt. Enamus prügist pärineb linnastunud aladelt: tänavale visatud prügi uhutakse sageli sadeveega kanalisatsioonikaevust alla ning see jõuab väga tihti läheduses asuvasse merekogusse.
«Enne kanalisatsioonikaevu jõudmist kogub vihmavesi prügi kokku ja uhub prügi, soola, pestitsiidid, väetise, loomade väljaheited, õli ja rasva ning teised mittepuhtad lisandid kanalisatsiooni. Saastunud vihmavesi hävitab järvi, jõgesid, märgalasid ja merd. Seetõttu tuleks alati mõelda, kuhu me prügi viskame,» on teemat kommenteerinud iWater projekti juht Pilar Meseguer.
Tõsi, tänapäeval on paljudes linnades reoveesüsteemid, mis puhastavad vee ja filtreerivad prügi, kuid tormide korral on kanalisatsioonisüsteem sageli ülekoormatud ning prügi jõuab erinevaid teid pidi otse aedadesse ning lähedalasuvatesse veekogudesse.
Välisministeeriumi Euroopa osakonna nõuniku Eva-Maria Liimetsa sõnul on Läänemeri üks kõige reostatumaid avaveekogusid maailmas, mis mõjutab otseselt selle lähikonnas elavate inimeste elukvaliteeti. Muutused algavad igast inimesest endast, kuid kindlasti saab palju ära teha keskkonnateadlike regulatsioonide ja poliitikatega.
4.-5. juunil toimub Tallinnas kõrgetasemeline Läänemere Strateegia Aastafoorum, kus otsitakse viise, millega mereprügi probleemile vastu astuda.
Artikkel ilmus algselt blogis BLASTIC.