Spetsialistid ütlesid, et tasuta ühistransporti pole vaja. Märkimisväärne osa bussisõitjaist arvas samamoodi, eelistades tihedamat bussigraafikut või riiklikku sõidujagamisteenust. Kuid minister Kadri Simson tundus neist rohkem teadvat.
Risto Berendson: tsirkus alles algab (27)
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
1. mai 2018, 20:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasuta bussisõidust pidi tema võrdlemisi säratus ministriametis saama särav kalliskivi saavutuste reas. Tema my precious ehk «minu kullakallis», kui meenutada J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste isanda» maailmast õõvastavat Guglunki, kelle sõge kiindumus «kullakallisse» võlusõrmusesse lõpuks hukatusse tiris.
Simsoniga nii ei juhtu, kuid ta pressis oma ideed läbi sama kiindunult, kui Guglunk oma ihalusobjekti kaitses. Nii mõnelgi nõupidamisel jäi ta vastas istunud spetsialistide vastu ainuvähemusse, kuid see ei lugenud. Tasuta bussisõit pidi tulema sama kindlalt kui lihtinimese elus vältimatud surm ning riigimaksud. Ja kui koalitsioonipartner IRL vihjas, et neil on ministri kinnisidee vastu miski salarohi, pandi majandusministeeriumi kabinettides lõpuks paberile midagi sellist, mis looduses ei kvalifitseeruks linnuks ega loomaks, putukast, kalast või inimesest rääkimata.
Ministril ei sobinud taanduda. See olnuks kaotuse märk, mida Toompea poliittorusid pidi ministrikohale jõudnud Simson oma renomeele lubada ei saa. Tulemust saame alles näha, kuid see on ennustatav. Kuna omavalitsustel on võimalus ise otsustada, kas nad lähevad lubatud lisaraha eest üle täiesti tasuta ühistranspordile või rakendavad mingit hübriidi sellest, siis rakendub tasuta ühistransport esmalt ilmselt seal, kus võimul Keskerakond.
Tõenäoliselt kehtestatakse osaline nullhind Pärnu ümbruses, mis poliitik Simsonile häältesaaki silmas pidades isiklikult ülioluline. Oleksin üllatunud, kui nullhinda ei kehtestata Valga ümbruses, Jõgevamaal, suurel osa Viljandimaast, Lääne-Virumaast ja kogu Ida-Virumaal.
Mis toobki meid selle uue transpordikorra riukaliku nõksu juurde. Kui naabervallas saab tasuta bussiga sõita, siis miks koduvallas ei saa? Nii hakkavad küsima ilmselt mõnedki. Et küsija hääl kõlab alati tüütult ja valjult, võtabki maksumaksja taskust tulev tasuta bussisõit ajapikku võimust suurel osal Eestimaast.
Ja kui tasuta bussisõit käes, saab maksumaksja rahaga laiutav Keskerakond kümne kuu pärast oma riigikogu valimiste kampaanias selle Eesti elus ilmselt eksistentsiaalse tähtsusega saavutusega kiidelda. Tehtud.
Ainult et kui seda tegema hakatakse, ootaksin ma erakondade rahastamise järelevalve komisjonilt resoluutsest sekkumist – kõik tasuta bussisõidu projektile kulutatud miljonid tuleb siis sobimatu valimiskampaaniana keskparteilt riigikassasse tagasi nõuda. Teist võimalust siin ilmselt pole. Muidu jäädaksegi maksurahaga sellist tsirkust korraldama.