Tepi raamatu tagakaaneannotatsioon lubaks meile justkui hästi põnevat ja hoogsat lugu: El Greco salapärasest maalist käivituvat sündmustikku, Vahemere orjaturge, õukonnaintriige, salamõrtsukaid, merelahinguid, müstikuid ja nähtamatut reaalsust. Tehnilisest vaatenurgast on see kõik tõesti romaanis olemas, aga ülearu põnev lugedes kordagi ei hakka.
Teose premiss, sõlmitus on justkui väga põnev – teismelise kloostrinooruki Gianni võime näha maalide taha, sisse, näha nende sünniolusid, neis kujutatud lugu ja inimesi reaalsuses, nende loojate hinge –, aga isegi see üsna huvitav sündmuste käivitaja on mattunud sellise kõrvalise ja ebaolulise sõnalasu sisse, alla ja taha, et lugeja kaotab huvi.
Romaan on tehniliselt hästi julm, eksponeerides meile kogu oma alastuses, et tõelise, päris kunstiteose loomiseks ei piisa vaid tipptasemel käsitööoskustest ühekaupa, eraldi, et vaja on võimet neid tervikuks sünteesida, ning siis muidugi ka mingit erilist – kui soovite, siis jumalikku – puudutust.
«Maria Theresia taalri» autor valdab kirjanduslikku lauset, ilmselt pareminigi kui paljud meie praegusel kirjandusmaastikul uitajad, valdab isegi veidi sellist vanaaegset, klassikalist lauset. Lisaks on tal ilmselgelt selja taga tohutu taustatöö kirjeldatava ajastu, kohtade ja asjade alase terminoloogia, oskussõnade jmt osas, ta on selle ajastu kaunis põhjalikult läbi mõelnud. Autori kultuurilises ja ajalooalases pädevuses ning silmaringis ei ole vähimatki kahtlust.
Ometi laguneb romaan lootusetult laiali, jutuvestja sulg eksleb ehmatavalt sageli teose pea- ja kõrvalliinide sündmustest, tegelikult olulisest kõrvale, kirjeldamaks mingeid loo seisukohast kaunis ebaolulisi teemasid ja nüansse.
/nginx/o/2017/10/06/7181275t1h9c45.jpg)
/nginx/o/2017/10/06/7181275t1h9c45.jpg)