Sain eelmisel nädalal korralikult naerda, kui kuulsin värsket poliitnalja, et erakondade varumeeste pink on küll pikk, kuid pingilistujaid napib või pole neid üldse.
Lauri Hussar: miks ma toetan Eesti 200 algatust (38)
6. mai 2018, 19:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värsked Keskerakonna ja SDE ministrivalikud näivad seda pilalugu vaid kinnitavat. Lugu on isegi paradoksaalsem, sest erakonda astumise lävendiks on osutunud ministriamet. Kui uued tulijad tahavad võtta poliitilist vastutust, siis on see kiiduväärt. Nemad on võtnud nii vastutuse kui ka riski, et kui miski untsu läheb, siis ei pruugi ees oodata enam vana hea soe koht. Erakondade varumeestepingil haigutab samas tühjus. Ministrivastutuse võtjaid kas enam ei ole või sunnib sellest hoiduma kaalutlus eelseisvate valimistega seoses. Ometi on valimistel just nendele antud mandaat avaliku võimu teostamiseks.
Ideaalses maailmas on poliitikasse minek seotud sooviga midagi ühiskonna heaks ära teha. Meie maailmas on poliitika kahjuks ka kitsa võimu teostamise vahend ja paljudele lihtsalt elatusallikas. Sellest ilmajäämine võib mõjuda hirmsa hoobina. Kui lisada veel levinud arvamus, et poliitiku saatuseks on olla avalikkuse süljetops, siis tuleb möönda, et ühiskonnas ei ole just ülemäära palju neid, kes tahaksid poliitikas aktiivselt kaasa lüüa.
Sellepärast saab eelmisel nädalal avalikkuse ette astunud Eesti 200 liikumist ainult tunnustada. Emeriitprofessor Rein Taagepera märkis reedeses Postimehes irooniliselt, et neile kuulub tema sümpaatia, sest see meenutab väga seda, mille õnge ta Res Publicaga läks. Meenutame, et Taagepera oli ka Res Publica esimene esimees.
Ent siin on ka märkimisväärne erinevus. Res Publica oli noorte meeste algatatud jõuline ja populismist pakatav liikumine, mille eesmärk oli võtta võim. Ühtlasi haaras liikumine enda ridadesse kohe ka mitu superstaari, nagu Taagepera ise. Eesti 200 seevastu on alustanud oluliselt elukogenuma meeskonnaga rahulikult ja kuigi selles on valdkonnaeksperte ja oma ala tippe, siis enamikku avalikkust kõnetavaid nimesid algatusgrupis ei ole.
Sümpaatne on oma seisukohtadele ja visioonile rõhumine ning ka see, et õhinapõhisust ja populismi on mõõdukalt. Kui Eesti 200 algatusgrupile midagi ette heita, siis seda, et nende manifestist ei tule välja see, millist suurt probleemi nende poliitikassetulek lahendaks. Võimalik, et probleemilahendus peitub manifesti teeside lahenduskäikudes või ka selle pealkirjas sisalduv, et Eesti vajab julgeid eestvedajaid. Uute tegijate tulek aitab kindlasti vuntsida Eesti poliitikamaastiku kulunud välimust, kuid nüüd ootaks oluliselt selgemat plaani. Üks on kindel – Eesti 200 on sundinud juba praegu erakondi oma senisest mugavustsoonist välja tulema ning otsima uusi lahendusi. Ainuüksi see on positiivne ja Eestit edasiviiv samm.