/nginx/o/2017/07/06/6863999t1h51d5.jpg)
SÕJAEELSES EESTI vabariigis polnud kultuuriministeeriumi. See asutati Eesti NSV-s veidi aega pärast Jossif Stalini surma, 27. aprillil 1953. Oli Nõukogude okupatsiooni aeg ja kultuuriministeeriumi asutas okupatsioonivõim. Esimeseks kultuuriministriks sai Leningradi oblastis Gattšinas sündinud Aleksander Ansberg, kelle tegevust meenutab omal moel üks lustakas lugu.
«Kui 1950. aastate lõpus saadeti Nõukogude Liidust esimest korda Inglismaale esinema siinsed kunstimeistrid, näinud Moskva oma vaimusilmas selles grupis ka Vladimir Sapožninit ehk Bobat. Kultuuriminister Aleksander Ansberg tagunud aga vastu rinda ja küsinud: «Miks Sapožnin, meil on siin oma eestlasi küllalt.» Nii jäigi Bobal Suurbritanniasse sõitmata. Kui talle aga kahe kuu pärast pakuti reisi Etioopiasse, öelnud artist, et kui ta Inglismaale ei kõlvanud, siis las läheb nüüd Ansberg ise sinna esinema.» (Õhtuleht, 26. juuli 2006)
KULTUURIMINISTEERIUMI praeguselt koduleheküljelt võib lugeda: «Sellele eelneval perioodil vastutas kultuuritegevuse eest Eestis ENSV Kunstide Valitsus oma osakondade ja loominguliste liitude kaudu. Aastatel 1988-1989 nimetati ministeeriumit ENSV Riiklikuks Kultuurikomiteeks, 1989–1992 oli nimeks taas ENSV Kultuuriministeerium. Aastatel 1992–1995 oli Kultuuriministeerium liidetud Haridusministeeriumiga. Alates 1996. aastast on Eestis taas omaette Kultuuriministeerium.»
Hiljuti võis ringhäälingu vahendusel aga lugeda huvitavat uudist: «27. aprillil 2018 tähistab Kultuuriministeerium 65. aastapäeva. Sel päeval oodatakse külla kõiki Kultuuriministeeriumi kunagisi töötajaid, ministeeriumi valitsemisala asutuste juhte ja koostööpartnereid.»
Peopäeva ühispildil võis näha kõiki taasiseseisvusaja kultuuriministreid, välja arvatud Peeter Oleskit.
HUVITAV, KAS VARSTI kavatsevad ka teised ministeeriumid samast loogikast lähtudes oma juubelit tähistada? Kui pidada praeguse iseseisva Eesti Vabariigi vastavat asutust okupatsioonivõimuaegse õigusjärglaseks, siis sama hästi võiks seda asutust pidada Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal Eesti Omavalitsuste Kutseühingute Keskliidu juurde asutatud üle-eestilise organisatsiooni Puhkus ja Elurõõm õigusjärglaseks. Selle asutas Saksa okupatsioonivõim Saksamaa organisatsiooni Kraft durch Freude (tõlkes «Jõud läbi rõõmu») eeskujul ja sellel oli palju sarnased ülesandeid nüüdse kultuuriministeeriumiga: kunstielu, kino, teater, sport ... 1944. aastal töötas üle Eesti kokku 84 Puhkuse ja Elurõõmu osakonda, kes kõik nende valdkondadega tegelesid. Sel juhul saaks juubelit tähistada 2021. aastal.
Kui samast loogikast lähtuda, peaks Eesti Vabariigi valitsus tähistama 21. juulil 2020 Nõukogude Eesti moodustamise 80. aastapäeva. Kui aga lähtuda õigusjärgsest Eesti Vabariigist, saab praegune kultuuriministeerium tähistada oma tegelikku ümmargust tähtpäeva (30) alles 21. oktoobril 2022, sest 21. oktoobril 1992 astus ametisse Mart Laari põhiseaduslik valitsus ja kultuuriministriks sai Paul-Eerik Rummo.
VÕIMALIK LAHENDUS ministeeriumi juubeli tähistamiseks on ka Paul-Eerik Rummo praegusele kultuuriministrile tehtud ettepanek. Selle järgi võiks Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi ajalugu arvestada 1918. aastast, kui loodi Eesti Vabariigi haridusministeerium, mille pädevuseks oli algusest peale ka kultuuripoliitika kujundamine ja teostamine.
Nõustun Rummoga, kes Facebookis kirjutas: «Muidu jääb kentsakas mulje, nagu poleks okupatsioonide-eelsel vabariigil kultuuripoliitikat olnudki ja praegune Eesti Vabariik tahaks jätkata Eesti NSV ja EKP KK traditsiooni ideoloogiliselt juhtida ja suunata vabu kunste ja muid kultuuriilminguid. Eesti Vabariigi riigiasutuse järjepidevus Eesti NSV-ga on mõistagi õiguslik ja sisuline absurd.»
Seega, kui arvestada Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust, on kultuuriministeeriumil õigem oma aastapäeva tähistada 24. veebruaril nagu haridusministeeriumilgi, sest 24. veebruaril 1918 Eestimaa Päästekomitee otsusega asutatud Eesti Ajutise Valitsuse koosseisus oli ka haridusminister Peeter Põld, ehkki haridusministeerium hakkas tööle ilmselt mõnevõrra hiljem.