Peeter Järvelaid: kihelkondlik triipkood riigikultuuris

Erinevate kihelkondade värvitriipe eraldavad peenikesed sinimustvalged triibud Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Võiks öelda, et triipkood on praegu tõesti popp, see triip on leidnud koha meie kunstnikegi loomingus. Mäng triipkoodiga  on omamoodi firmamärk Leonhard Lapinile, kelle kunstikatsetused on äratanud suurt huvi näiteks meie põhjanaabrite soomlaste juures.

Meie ajaloolased väidavad samas, et meie kihelkondlik seelikutriip pole loomulikult meie endi väljamõeldis, vaid ikka osa suuremast oma ajastu moevoolust. Nimelt Prantsuse kuninga Louis XIV valitsusajal (1643-1715) tulid Euroopas moodi triipkangad, mida Narva tolliraamatu andmetel veeti Eestisse Lübeckist juba vähemalt aastast 1696.

Kui juba üks mood oli sündinud, siis tõid ilmselt ilma märketa tolliraamatutes seda moodsat triipkangast oma südamedaamidele kodus kõik selle kandi mehed, kes sel ajal mööda kaugemaid maid rändasid. Edasi läks aga juba nii nagu uute asjade ülevõtmine meie kandis ikka toimus. Moodsat triipkangast toodi esialgu mõisatesse ja näiteks aastal 1750 olevat Pilistvere Kõo mõisaproua kinkinud triipseeliku ka oma teenijale.

Esialgu kooti välismaa eeskujust kehutatuna triibulist seelikuriiet mõisates kangrute poolt, aga siis kudusid triibukangast endale ja tütardele seelikuteks meie talunaisedki. Ja tulemuseks oligi see, mida me tunneme meie kihelkondlikuks värvikoodi all, sest seelikute värvide valikut mõjutasid kohalike talunaiste ilumeel ja kohalik tava.