Naine mõtiskleb: keegi vist pole oma kehaga lõpuni rahul

Lugeja kiri
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pixabay

Minu suhe oma kehaga on praeguseks täitsa hea, kuid see pole alati nii olnud. Olin suurema osa oma elust tantsija. Oma keha loo jutustab meile Margareti lugejamängus Kristiin.

Alustasin juba enne kooli ning viimane aasta karaktertantsu trennis oli ülikooli esimene aasta. Minu tantsutrupp käis koos väikses Kagu-Eesti linnas, treenisime kolm korda nädalas ning nädalavahetustel käisime esinemas või võistlemas. Trenn oli intensiivne ja seega polnud mul kunagi oma kehaga probleemi. Sõin, palju tahtsin ja nägin välja täpselt selline nagu mulle meeldis.

Ülikooli asusin õppima Tallinnas. Esimesel ülikooli aastal, kui loenguid oli vähe, sõitsime üle Eesti ikka vahel kodulinna kokku, tegime trenni ja käisime mõnel võistlusel, kuid ilmselgetel põhjustel ei saanud enam meie rühm koos käima jääda. Kõik ju olime kolinud üle Eesti laiali. Tallinnas aga ma enam sobivat tantsutrenni ei leidnud ja ega polekski selleks enam aega olnud.

Siis algasid ka probleemid kehaga. Hakkasin kaalus juurde võtma ning minu jaoks muutusid probleemiks mu kõht, mis ühtäkki polnud enam lame ning kintsud ja puusad, mis muutusid suuremaks. Tavalised Eesti naise murekohad. 

Püüdsin süüa vähem ja kaalu kaotada, kuid eks ülikoolis on stressi tihti ja siis ei suuda ka toitumist kontrolli all hoida. Võrreldes gümnaasiumiajaga võtsin juurde umbes kaks riidesuurust ja hakkasin kandma laiu, lohvakaid riideid. Olin varem olnud väga aktiivne, kuid siis olin ühtäkki laisk ning tundsin, et ei suuda end kätte võtta. 

Nüüdseks on ülikool läbi ning olen leidnud töö, mis mind rõõmustab ja ühtlasi olen pööranud elus uue lehekülje, saanud uue hingamise. Ja mis kõige tähtsam - läksin trenni! Selleks andsid suure tõuke mu kaks head sõbrannat, kellel olid oma kehaga väga sarnased probleemid. Kambavaimu ei tasu alahinnata! Alustasime MyFitness klubides rühmatreeningute ja jõusaali külastamisega eelmise aasta oktoobris. Nüüdseks olen regulaarselt trennis käinud üle poole aasta ja võin öelda, et rahu tegemas ka oma kehaga. 

Ideaalse vormini on veel pikk tee minna, kuid juba olen pidanud vahetama teksad väiksema numbri vastu ning julgen kanda laiade riiete asemel näiteks liibuvaid kleite. Kõik see teeb mind väga rõõmsaks ning motiveerib veel rohkem pingutama! Trenni kõrvalt olen asunud jälgima ka oma toitumist ning enam ei söö kõike, mis ette juhtub. Liigun samm-sammult taimse toitumise suunas. 

Kokkuvõttes arvan ma, et lõpuni rahul oma kehaga pole vist ükski naine. Oleme me ju kõik kriitilised ja püüdleme ikka ideaali poole. Oluline on mitte aga ekstreemsustesse kalduda. Täiesti perfektsest kehast (ja kes üldse ütleb, milline see keha on?) on olulisem see, et me oleme terved ja õnnelikud! 

Kaunist kevadet ja palju tervist ning rõõmu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles