Mariaani süviku põhjast leitud kilekott näitab taas kord, kuidas inimkond iseenda prügi sisse uppumas on.
Leid: plastikprügi on jõudnud ka maailmamere sügavaimasse punkti
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
14. mai 2018, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ookeanide prügisse uppumine ei tohiks tõenäoselt kellelegi suurem üllatus olla, kuid vahetevahel ilmub siiski uudiseid, mis panevad kogu probleemi uude valgusesse. Jaapani teadlaste värske uuring näitab nimelt, et prügineeduse vastu ei ole kaitstud ka maailma sügavaimad piirkonnad, kaasa arvatud ka sügavaim Mariaani süvik. Just sealt leidsid Jaapani JAMSTECi agentuuri teadlased ühekordseks kasutamiseks mõeldud räsitud kilekoti, kirjutab Science Alert.
Avastuseni jõuti, analüüsides enam kui 5000 sukeldusmissiooni jooksul kogutud andmebaasi. Kokku loeti 3425 plastikutükki millest üle kolmandiku oli suurem kui 5mm ja klassifitseeris seega makroplastikuks. Alla selle piiri jäävaid tükke loetakse aga nn mikroplastikuks, mis võib olla elusloodusele aga veelgi ohtlikum. Leitud plastikust oli peaaegu 90 protsenti pärines ühekordseks kasutamiseks mõeldud esemetest. 17 protsenti oli jõudnud juba mereloomadega kokku kasvada.
Maailma sügavaimaks kilekotiks tituleeritud sinakas kott pildistati üles üsna täpselt 20 aastat tagasi 1998. aasta 20. mail. Tõenäoselt on see tänaseks lagunud suureks hulgaks väiksemateks tükkideks.
Analüüsitud fotod kajastavad vaid üht osa mereprügist, kuna on tehtud merepõhja uurimise käigus – ookeanides hõljuva prügi hulka need ei hõlma. Samas näib, et süvameri võibki prügi lõppsihtpaigaks kujuneda. Jaapanlaste uuringus kirjeldatud prügi kohal leviv hõljum kahjustab aga mereloomade käekäik juba praegu.
Nagu teadlased ajakirjas Marine Policy avaldatud uuringu raportis kirjutavad, on ainus lootus probleemi ohjamiseks plastmassi ühekordse kasutamise lõpetamine.