Justkui lotovõiduga üheks päevaks Tallinna linnapea toolile tõstetud roheliste liider Züleyxa Izmailova kasutas talle antud üürikest aega, et heita varju Eesti olulisimale taristuprojektile Rail Balticule.
Andres Reimer: mürgeldav linnapea (8)
17. mai 2018, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta väitis oma arvamusloos (PM 16.05), et tänapäevase ja keskkonnasõbralikuna kavandatud raudtee asemel saaks sama raha eest teha midagi muud toredat: Via Baltica, Tallinna-Tartu maantee, praeguse raudtee ohutussüsteeme kaasajastada.
Lugesin ja ei uskunud oma silmi, sest Izmailova arutlus, kas Rail Balticut ehitada või mitte, on juba ammu ära vaieldud. Samuti ei ole pädev linnapea kujutlus, et raha saaks mujal kasutada. Fakt, et Rail Balticu rahaga saab ehitada ainult Rail Balticut, on samuti juba väga ammu selgeks räägitud.
Mina pole küll kindel, et tallinnlastele meeldiks mõte, et astuksime vabalinnana Rail Balticu projektist välja.
Izmailova võrdleb rahastamissüsteemi, mille kaudu Rail Balticut finantseeritakse, kasiinoga. Samas teeb ettepaneku samas kasiinos raha mõnel muul atraktsioonil maha mängida.
Kui neid vildakaid mõtteid oleks avaldanud räppiv tüdruk valimis- või prillireklaamis, siis poleks ma üllatunud. Kuid nüüd ütles oma sõna linnapea. Kas see tähendab kannapööret Tallinna senises arengupoliitikas?
Tallinn on esinenud Rail Balticu toetajana, sest see on Läänemere ümber rajatava uue logistikataristu üks suuremaid kasusaajaid.
Juba praegu saame nautida mugavust, mida pakub raudteeprojekti rahaga ehitatud trammiühendus lennujaamaga. Täpselt samamoodi hakatakse rajama trammiühendust reisisadamasse. Täiesti keskkonnasõbralik värk. Kuna Ülemistele ehitatakse tänu Rail Balticule lisaks rongijaamale ka esinduslik bussiterminal, saab see piirkond tugeva arengutõuke.
Mina pole küll kindel, et tallinlastele meeldiks mõte, et astuksime vabalinnana Rail Balticu projektist välja, loobuksime sellest saadavatest hüvedest ja juba tehtud kulutused maksaksime täie rauaga Euroopa Liidule tagasi.
Milleks siis hakkas korraks linnapeatoolile sattunud poliitik tühimõtetega mürgeldama? «Poliitikutele muidugi meeldib enda nimi suurte RB-taoliste projektide külge haakida,» selgitab Izmailova oma loos.
Pean tunnistama, et Izmailova mõtteavalduse lugemine tõi mulle esmalt meelde maailmakirjanduse tähe Mihhail Saltõkov-Štšedrini (1826–1889) satiirilise teose «Ühe linna ajalugu». Suurmeister kirjeldab selles pisikese provintsilinna Glupovi trööstitut saatust arutu rahvahulga ja pööraste linnavalitsejate meelevallas.
Saltõkov-Štšedrini teoses juhtus siiski mõnikord, et «teated Glupovi mõttetust ja naeruväärsest segadusest ulatusid viimaks ka ülemuse kõrva».
Kui Taavi Aas oma kabinetti tagasi jõuab, peab ta aru andma, mis tuuled seal Vabaduse väljakul siis tegelikult puhuvad ja kas äkki on mõne tähtsa tegelase pea kujundlikult öeldes täidetud hoopiski hakklihaga, nagu Glupovi linnavalitsejal major Ivan Panteleitš Prõštšil?