Vennad elus ja surmas

, filmivaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Inimestest ja jumalatest» toob vaatajani sõnadevahelise kõneka vaikuse, mida saavutada ihaldavad kõik kunstid.
«Inimestest ja jumalatest» toob vaatajani sõnadevahelise kõneka vaikuse, mida saavutada ihaldavad kõik kunstid. Foto: Kaader filmist

Mina küll ütlesin: Teie olete jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed. Siiski te surete kui inimesed ja langete kui kes tahes vürstidest. Psalm 82: 6-7


1996. aasta 21. mail vapustas maailma teade, et Relvastatud Islamistlik Grupp on tapnud keset Alžeeria kodusõda seitse prantsuse munka. See oli šokk, millesarnast ei tule meil rahvusena loodetavasti ise kogeda. Aga inimajalugu on kirju ja obskurantne ning nõnda on jäänud ka varjatuks, mis tegelikult juhtus. Räägitakse diplomaatilisest vaikimisest, et mitte pingestada niigi teravad suhteid Prantsusmaa ja Alžeeria vahel.

Täpselt aasta tagasi võitis Cannes’i festivali grand prix’  just selle sündmuse ajel loodud film «Inimestest ja jumalatest» («Des Hommes et des Dieux»), mis on üks sääraseid usku kinnitavaid linateoseid, mille lihtsus on tagantjärele mõeldes hämmastav. See on väärikas, pisidetailideni täpne ja lõpuni väljapeetud tõeliselt humanistlik Euroopa filmikunst. Oma kodumaal kogus see esimese kolme linastusnädalaga rohkem vaatajaid kui Eestis elanikke, kokku osteti seanssidele üle kolme miljoni pileti. Hiljem sai linateos ka Prantsusmaa parima filmi ehk Césari auhinna.

Võib-olla on selle edu taga tõesti Prantsusmaa alateadlik samastumine hukkuva kloostriga, nagu kirjutab Fanny de Sivers (Eesti Kirik 8.12.2010)?

Kõnekas vaikus sõnade vahel

Filmi tegevus toimub Alžeerias Atlase mägedes asuvas Tibhirini trapistlikus kloostris ja selle lähiümbruses. Trapistid on tsistertslaste ordu ranguse suunas reformitud haru. Mungad ei anna päris vaikimisvannet, aga niisama tühjalt ka ei lobise – see annab igasugusele emotsionaalsele väljendusele, olgu siis naeratusele, vihale, hirmule, pisaratele või ka lihtsalt rääkimisele mitmekordse suurendusega täpse läätse omaduse ning «Inimestest ja jumalatest» suudab tuua meieni selle sõnadevahelise kõneka vaikuse, mida paljud kunstid ihaldavad saavutada.

Kloostri kaheksa munka elavad päevast päeva lihtsat mungaelu koos oma argiste liturgiate (oluline dramaturgiline roll on ka laulutekstidel) ja inimlike ellujäämistega. Miks nad sinna on tulnud, seda me otseselt ei tea ega saagi teada. Küll aga võime kaasa elada sellele, miks peaksid nad sinna jääma, kui ümberringi käib verine kodusõda, lõigatakse läbi kõrisid, keegi ei tea, kes vihkab keda ja miks, ning mitte kellelgi pole vastust, mis tegelikult edasi saab.

Kloostrielanikel on tekkinud soe läbikäimine külakogukonnaga, mungad käivad turul oma saadustega kauplemas ja pakuvad kohalikele nii arsti- kui hingeabi. Nende meeste usu ehk usalduse proovist saab meie jaoks dramaturgiline võtmeküsimus, mille haripunktiks on viimse õhtusöömaaja sarnane stseen, milles vennad istuvad laua ümber, söövad ja joovad veini ning munk Luc paneb mängima Tšaikovski kuulsa pala balletist «Luikede järv».

See on justkui emotsionaal­ne plahvatus muidu hillitsetud keskkonnas. Kaamera liigub aeglaselt üle meeste nägude ning meie ees on tunnete skaala kõige laiem spekter transtsendentaalsest sisemisest ekstaasist ja kõiksusega üheks sulamisest lihtsaima inimliku hirmuni.

Kuna on siiani selgusetu, miks ja kuidas mungad surid ning mis oli tapjate motiiv, otsustas režissöör Xavier Beauvois näidata seda, kuidas nad elasid. Seetõttu ongi elu ja selle jätkumine filmi valitsevaks jõuks, mille kaudu muutub paradoksaalsel kombel meile lähedaseks saanud inimeste pildilt kadumine veel võimsamaks ja ka võikamaks.

Ning film, ülistades kauni rahuliku dünaamilisusega elu, õilistab selle kaudu ka nende kadunud munkade surma, loomata samas neist pilti kui märtritest või pühakutest.

Filmi miljonitest vaatajatest ehk kõige olulisem on tragöödia ainus ellujäänu, 87-aastane Jean-Pierre, kes pärast filmi nägemist sõnas, et talle meeldis see väga, sest ta sai veel kord näha oma vendade kogudust ning see andis talle rahu.

Peale Xavier Beauvois’ läbimõtestatud režii väärib esiletõstmist väsinud tohtri Lucina suurepärase rolli teinud vanameister Michal Londsdale. Teine niigi võimsast näitlejakooslusest eristuv karakter on kloostri prior Christian (Lambert Wilson), terava mõistusega südamlik ja otsiv teoloog, kes uurib islamit ja tsiteerib peast koraani.

Nagu Aadama itk

Soovitan tähelepanelikult jälgida tema päevikusissekannet, mis vaatajale filmi lõpus ette kantakse. See mõjub Aadama itku kombel aktuaalsena ja maailma valgust heitva valusa rahusõnumiga nii 11. septembri eel- kui järelajastul.

Kirjutis raamib tervikuks selle globaalse mõõtmega aktuaalse filmi, mis näitab, et ideoloogiline probleemküsimus pole mitte niivõrd erinevate religioonide vastandumises ehk kristlus versus islam, vaid meist igaühes asuvas võitlusväljas ehk armastus ja humanism versus vihkamine ja fundamentalism. Sest oleme ju kõik Aadama lastena üksteisele vennad ja õed.

Uus film kinolevis
«Inimestest ja jumalatest»

Režissöör Xavier Beauvois
Prantsusmaa 2010
Alates 20. maist Tallinna kinos Artis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles