«Eesti haridusstrateegia 2020» ühe koostaja Mati Heidmetsa sõnul on temalt kümneid kordi küsitud, miks seda strateegiat vaja on ning kas haridusekspertidel pole midagi targemat teha.
Heidmets: strateegiaid ei koostata igavusest
25. mai 2011, 17:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on tegelikult tõsine küsimus, mille vastus koosneb kahest poolest,» märkis Heidmets Botaanikaaias toimunud haridusstrateegia kavandi avalikul arutelul.
Nö formaalne pool sellest on, et paar aastat tagasi sõlmisid Eesti Koostöö Kogu, Eesti Haridusfoorum ning haridus- ja teadusministeerium kolmepoolse kokkuleppe, mis nägi ette, et 1. juuniks 2011 tuleb haridusministrile esitada Eesti haridusstrateegia aastateks 2012-2020.
«Sisuline põhjendus on, et Eesti ühiskond on selleks küps, et vaadata tulevikku ja üritada seda lahti mõtestada ja ise kujundada,» rääkis Heidmets.
Tema sõnul oli strateegia koostamisel kõige keerulisem otsustada, millised küsimused on rohkem ja millised vähem tähtsad, sest hariduse kõiki aspekte ei ole ka parima tahtmise juures võimalik ühes dokumendis lahata.
Lõpuks panid eksperdid paberile viis tähtsamat väljakutset, millega Eesti haridus järgmistel aastatel silmitsi seisab: liikumine isiksusekeskse õpikäsitluse suunas, õpetaja positsiooni ja maine tõus, õppes osalemise kasv, hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majandusega ning uue digikultuuri kujundamine Eesti hariduse ja kultuuriruumi osaks.
Heidmetsa sõnul kerkib nende väljakutsete taustal teravalt esile ka küsimus, kust leida nende muutuste elluviimiseks ressursse, jõudu ja energiat. «Kust saavad muutused alguse? Väga selget vastust, mis on need mehhanismid, mis käivitavad liikumise nende sihtide suunas, veel ei ole,» tõdes ta.