Läti püüab spioone (1)

Inga Spriņģe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid Läti kaitsepolitsei huviorbiidis olnud Vene-sidemetega Aleksander Kaponenko (keskel).
Aastaid Läti kaitsepolitsei huviorbiidis olnud Vene-sidemetega Aleksander Kaponenko (keskel). Foto: Ieva Leiniša / LETA /Scanpix
  • «Eesti saab spioonid kätte, Leedu saab spioonid kätte, aga Läti ei saa.»
  • Lätis on antud ainult kaks inimest kohtu alla Venemaa heaks luuramisega.
  • Neist üks, Aleksandr Krasnopjorovs, eitab süüdistusi.
  • NATO rongimarsruute jagas ta endisele Nõukogude sõjaväelasele sõbramehe poolest.

Alates Krimmi annekteerimisest Venemaa poolt ja NATO sõjaväelise kohalolu suurenemisest Baltimaades on 20 Balti riikide elanikku kinni peetud spionaaži kahtlustuste tõttu, enamasti Venemaa huvides. Läti jaoks on need kaks juhtumit esimesed alates iseseisvuse taastamisest. Kes nad on ja miks on neid nii vähe?

Jäisel veebruarikuisel päeval külastas Re:Baltica töötute keevituskursuse tunde Jelgavas, 50 kilomeetrit Riiast lõunas asuvas linnas, lootusega kohtuda Aleksandrs Krasnopjorovsiga. Sellest 50-aastasest mehest, kes enne töötas Läti riikliku raudteefirma (Latvijas Dzelzceļš, LDz) jaoks, sai esimene Läti elanik, keda süüdistati Venemaa huvides spioneerimises alates Läti iseseisvuse taastamisest 1991. aastal.

Läti kaitsepolitsei kahtlustas Krasnopjorovsit luuramises 2015. aasta suvest. Võimud arvavad, et Krasnopjorovs kopeeris LDz valvekaamerate videoid Jelgavat läbiva NATO sõjaväevedude liikumise kohta ja andis need edasi Maksim Krotovile, Krasnopjorovsi väidetavale sõbrale Kaliningradis.

Mehed kohtusid ühel mitteametlikul Nõukogude ja Vene armee veteranide kokkusaamisel. Krasnopjorovs teenis aega 1980. aastatel Afganistanis ja Krotov võitles 1990. aastatel esimeses Tšetšeenia sõjas.

«Kuuleme tihti küsimust: miks Eesti saabi spioonid kätte, miks Leedu saab spioonid kätte, aga Läti ei saa?» küsis Läti kaitsepolitsei asejuht Ints Ulmanis.

Krasnopjorovsil oli ligipääs kaameratele, sest ta juhtis 18-liikmelist tööliste rühma, kelle ülesandeks oli parandada 60-kilomeetrilist raudteelõiku. Lisaks saatis ta Krotovile nimekirju graafikuväliste marsruutide kohta.

Krasnopjorovs tunnistas süüdistuste tõele vastavust kohe pärast kinnipidamist, kuid hiljem lükkas ta need tagasi, öeldes, et Läti kaitsepolitsei oli teda survestanud. Ta kinnitas videote ja piltide saatmist, kuid väitis, et jagas neid lihtsalt kunagise võitluskaaslasega, ütleb ta kaitseadvokaat Genādijs Ivankins. Seadusele viidates ei jaga Ivankins rohkem detaile, aga ta usub, et tõestusmaterjal tema kliendi vastu on ebaveenev.

See selgub kohtus, mille otsust ootab pikisilmi Läti luureteenistus. Tegu on esimese Läti kohtusse jõudnud spionaažikaasusega 20 aasta jooksul, seega tõenäoliselt loob langetatav otsus ettekirjutuse järgmistele juhtumitele.

Aga praegu tundub, et kaasus, mis kuulatakse ära ringkonnakohtu suletud istungil 24. mail, on viletsal alusel. Algsest 24 süüdistuspunktist kriminaalse tegevuse kohta on Krasnopjorovsi süüdistusesse alles  jäänud vaid 14. Proküror Zigrīda Meija keeldus Re:Baltica küsimustele vastamisest.

2018. aasta jaanuari alguses otsustas kohus vabastada Krasnopjorovsi üle aasta kestnud kohtueelsest kinnipidamisest. Kohtus oli ootamatult vabanenud mees pisarate äärel.

Aprillis 2016 muutis Läti parlament karistusseadustiku spionaaži käsitlevaid paragrahve. Luureteenistuste sõnutsi ei võimaldanud seadustiku vananenud keelekasutus neil kohtu ette tuua tänapäevaseid meetodeid või seadmeid kasutanud spioone.

«Kuuleme tihti küsimust: miks Eesti saabi spioonid kätte, miks Leedu saab spioonid kätte, aga Läti ei saa? Ma ütleksin, et suures osas on see seadusandluse puudujääkide tõttu,» ütles Läti kaitsepolitsei asejuht Ints Ulmanis seimikomiteele. Tema sõnutsi oli luure 2010. aastast alates algatanud kuus uurimist, mis kõik jooksid tühja vananenud seadustiku tõttu.

Vähem kui kuus kuud pärast täiendusettepanekute kehtestamist pidasid võimud novembris 2016 kinni Krasnopjorovsi.

Enda algatus?

Keevituskursuse lõunapaus. Seljas punane talvemantel võltsnahast karvakraega, suitsetab Krasnopjorovs koos teiste meestega sissepääsu lähedal. Re:Balticale kommentaari andmisest ta alguses keeldub. Hiljem saab uudishimu temast võitu ja istume koolikoridori vestluseks.

Krasnopjorovs on kolmanda põlvkonna raudteetööline. Tema vanaisa saabus Lätisse pärast II maailmasõda Venemaa okupatsiooniga ja töötas samuti raudteel. Tema vanemad olid siis veel lapsed. Krasnopjorovs sündis Lätis ja ta tunneb ühtsust Läti riigiga. Siiski väidab ta, et on põhimõtteliselt Läti kodakondsuseta.

Pärast iseseisvuse taastamist ei andnud Läti automaatset kodakondsust kõikidele Nõukogude ajal tulnud immigrantidele ja nende järeltulijatele. Läti kodakondsuse saamiseks peavad nad taotlema naturalisatsiooni, mis hõlmab endas Läti keele ja ajaloo testi. Paljud kodakonduseta isikud, kellest osa on sündinud Lätis, panevad protsessi pahaks, sest peavad seda ebaõiglaseks.  

«Ma olen siin elanud kogu oma elu, maksnud makse, miks ma peaksin testi tegema,» ütleb Krasnopjorovs.

Tema sõbrad ja tuttavad kirjeldavad Krasnopjorovsit kui tegude, mitte sõnade meest, kellele ei meeldi endale tähelepanu püüda. Jelgava linnavolikogu liige ja Läti venekeelse elanikkonna toetusel põhineva erakonna Koosmeele keskuse kohalik juht Sergejs Stoļarovs ütleb, et Krasnopjorovs võttis aktiivselt osa valvepatrullidest, mis mõne aasta eest saadeti tänavatele sünteetiliste kannabinoidide vastu võitlemiseks.

Krasnopjorovs liituski Koosmeele keskusega Stoļarovsi soovitusel. «Tema peamiseks panuseks oli liikmemaksu tasumine. Tal ei ole mingeid poliitilisi ambitsioone, ta on huvitatud ainult omaenda elust.»

Kohalike Nõukogude väeteenistuse Afganistani sõja veterane ühendava organisatsiooni Šuravi juht Aleksandrs Gotovks, keeldus intervjuud andmast. Pärast Krasnopjorovsi arreteerimist väitis organisatsioon, et tegu on poliitilise nõiajahiga.

Šuravi palus abi Vladimir Lindermanilt, venemeelselt aktivistilt. Linderman külastas Krasnopjorovsit vanglas ja seisis tema eest meedias. Krasnopjorovs keeldus Lindermani abist ja palus Šuravil lõpetada igasugune temasse puutuv tegevus, et vältida avalikku tähelepanu.

Krasnopjorovs on abielus ja kahe lapse isa. Vanem laps on esmakursuslane ülikoolis, noorem õpib algkoolis. Krasnopjorovs palus end vahi alt vabastada perekondlikel põhjustel, et tal oleks võimalik oma perekonda aineliselt toetada. Kuni mai lõpuni osaleb ta töötutele suunatud kursustel. «Alati on võimalik tööd leida, kui seda tahta,» ütleb ta.

Kas see on võimalik, sõltub kohtuotsusest. Krasnopjorovs eitab kategooriliselt, et ta tegi koostööd Vene luureteenistusega, aga pole mingit muud loogilist seletust, miks ta oleks pidanud saatma pilte ja informatsiooni rongimarsruutidest.

Krasnopjorovs väidab, et tegi seda enda algatusel, ilma et keegi oleks palunud tal infot edastada. Rongimarsruudid mitmel korral? Tema versiooni järgi oli tegemist veaga: «Telefoni ekraanil on tähed nii väiksed. See oli õnnetusjuhtum.» 

Ta külastab veteranide kokkusaamisi Kaliningradis tihti, sest näeb neid kui võimalust odavaks perekondlikuks puhkuseks mere ääres. «Keegi sai mind kätte, sest ma käisin neile närvidele. See oli poliitiline kättemaks,» ütleb ka, täpsustamata, kes võiks tahta talle kätte maksta ja mille eest. Ainus ideoloogiline seisukoht, mida Krasnopjorovs on väljendanud, on tema viha USA vastu.

Puuduv kogemus

Iseseisvuse taastamisest alates on Eesti luureteenistus arreteerinud vähemalt 14 inimest süüdistusega Venemaa heaks spioneerimises. See on kõige rohkem Balti riikides. Kaks inimest Lätis ja kaheksa inimest Leedus on kinni peetud sama süüdistusega selle aja jooksul. Lisaks kahtlustati Leedus kaht Valgevene huvides luuranud inimest.

Aastaid on ajakirjanikud küsinud Läti luureteenistuselt, miks Läti on jäänud maha enda põhja- ja lõunanaabrist, kuigi kõik kolm on Euroopa Liidu välispiiriga riigid ja peaksid olema spioonide huviorbiidis.

Vastused ei ole kunagi kaldunud kõrvale kaheosalisest selgitusest.

Esiteks väidab Läti luure, et nad saadavad vaikselt riigist välja need spioonid, kes töötavad diplomaatilise puutumatuse kaitse all. Vastavat väidet ei saa sõltumatult kinnitada, sest vastav informatsioon on riigisaladus.

Teise põhjusena tuuakse esile, et Läti vallandas endised Nõukogude KGB liikmed enda luureteenistusest piisavalt vara. «Tihtipeale on Eestis kinni peetutel varasemaid sidemeid KGB-ga. Meil ei ole seda olukorda, sest me eraldasime nad juba varakult,» ütles Inese Lībiņa-Egnere, kes on rahvusliku julgeoleku parlamendikomitee esinaine juhtivast Ühtsuse parteist.

See seletus ei vasta päris tõele. Viimased viis KGB-ga seotud töötajat lahkusid kaitsepolitseist alles 2000. aastal, kui Lätile anti kutse ühineda NATO-ga. Iseseisvuse taastamisest saadik on endised KGB töötajad samuti töötanud teistes õiguskaitseorganites.

KGB-ga oli sidemeid kahel inimesel, kes on Eestis võõrriigi heaks spioneerimises süüdi mõistetud. Varasemalt Eesti kaitseministeeriumis kõrgel kohal olnud ametnik Herman Simm müüs saladusi Venemaale ja teda peetaksel üheks kõige enam kahju toonud spiooniks NATO hiljutises ajaloos.

Vladimir Veitman oli varasemalt töötanud KGB heaks tehnikuna ja jätkas oma tööd Eesti kaitsepolitseis. Ta arreteeriti augustis 2013. aastal ja vangistati Venemaa huvides spioneerimise tõttu 15 aastaks.

Mitmed allikad Läti luures, kes töö eripäradele viidates ei lubanud anda enda nimesid, speavad kinni püütud spioonide väikses numbri põhjuseks teenistuse vähest kogemust tõestusmaterjali kogumises. Kaitsepolitsei on veetnud aastaid informatsiooni kogudes ja analüüsimises, kuid see pole piisav kohtus süüdi mõistmiseks.

Seadus pole takistuseks

Krimmi annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal sundis Lätis suurendama enda vastuluurealast tegevust. 2015. aastal tõdesid kõik kolm Läti agentuuri (põhiseaduskaitse büroo, kaitsepolitsei ja sõjaväe vastuluure teenistus), et Läti spionaaži puudutav seadusandlus on Euroopa Liidu ja NATO riikidest kõige nõrgem ning selgelt vananenud, kuivõrd viimane muudatus oli sisse viidud 1999. aastal.

«Spionaaži puudutav seadustik oli arhailine. Ma ei tea, kuidas seda teisiti nimetada,» ütleb Evita Siliņa, siseministeeriumi kantsler. Algselt nägid parandusettepanekud ette rahatrahvi, kui salastatud teavet antakse välisluurele «Läti huvide vastu kasutamiseks».

See oleks tähendanud, et prokuratuur oleks pidanud esiteks tõestama, et informatsiooni kogumine võeti ette välisluure tellimusel ja teiseks, et antud teavet kasutati ära Läti vastu. «Selleks peaks olema politseiriik, et seda tõestada. See oli tõestamatu paragrahv,» ütles Siliņa.

«Võti on süsteemses lähenemises, sest üks foto ei anna veel mingit tõestust, » ütleb parlamendisaadik Inese Lībiņa-Egnere. «Kui see on filmitud korduvalt ning see annab kalendri, millal need rongiveod sõidavad Lätis - sellest on võimalik teha järeldusi.»

Läti kaitsepolitsei ülem Normunds Mežviets ütleb, et selle tõttu pole vähenenud Vene luure huvi värvata inimesi kohapeal. «Kohapealsete inimeste pakutav teabe on ainus viis kinnitamaks tehniliste vahendite kaudu saadud algset informatsiooni.»

Eesti prokuratuuri kogemus kinnitab seda. Lätist ja Leedust erinevalt ei mõisteta Eestis avalikku informatsiooni koguvad inimesed süüdi mitte spioneerimises, vaid riigivastases tegevuses. Vastav seadustik võeti kasutusele pärast pronksiööd 2007. aastal, kui noored venelased korraldasid Tallinnas rahutused vastuseks valitsuse otsusele liigutada Nõukogude ajast pärinev sõjamemoriaal kesklinnast sõjaväekalmistule.

«Need on inimesed, kes osalesid võõrriigi luure operatiivses töös ja tegid fotosid spetsiifilistest inimestest ja hoonetest. Nad ei otsi riigisaladusi, kuid me näeme, et see juhtub süstemaatiliselt,» ütles Re:Balticale peaproküror Lavly Perling. «Nad koguvad teavet töötajaskonna, rajatiste, töötavade kohta. Nad loovad informatsioonivõrku.»

Järgmine Krasnopjorovsi istung on pandud 24. maile. Juhtum on hilinenud pärast seda, kui selgus, et Krasnopjorovs viidi vahi alt minema, kui kaitsepolitsei tahtis teda enda ruumides küsitleda.

Kaasuse dokumentides ei olnud sellele viidatud. Kaitsepolitsei väidab, et Krasnopjorovsit ei viidud minema mitte ülekuulamiseks, vaid «vestluseks» tema enda soovil.

Kaitseadvokaadi Inese Zulte sõnutsi on võimalik, et teine spioonijuhtum jõuab kohtusse samuti mais. Alūksne maakonnas, Eesti ja Venemaa piiri lähistel elavat põllupidajat süüdistakse avaliku teabe kogumises. Süüdistuse kohaselt huvitus mees Läti-Vene piiril toimuvast Vene luure nõudmisel. Erinevalt Krasnopjorovsist on ta kuriteo üles tunnistanud.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles