Ajaloolane: Anvelti vanaema võttis Nõukogude Liidu kodakondsuse
Rahvusarhiivis tõendeid pole

Siseminister Andres Anvelt.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kuigi rahvusarhiivis ei ole tõendeid, et siseminister Andres Anvelti isapoolne vanaema oleks kunagi kaotanud Eesti kodakondsuse, tunnistas Alise Stein-Anvelt (sünninimi Alice Marie Levald, 1900–1991) ise oma mälestusteraamatus 1988. aastal, et võttis Nõukogude Liidu kodakondsuse kohe pärast sinna siirdumist.

Pärast Õhtulehes ilmunud kirjutist küsisime ajaloolaselt Jaak Valgelt, miks ta peab ülimalt tõenäoliseks, et Andres Anveltil ei saa olla sünnijärgset Eesti kodakondsust. Siseministri mõlemad vanaisad, Jaan Anvelt (1884–1937) ja Richard Majak (sünninimi Richard Anslaud, 1898–1984) olid kommunistid, Eesti riigi kukutajad ja revolutsionäärid.

Ajaloolane rõhutas esmalt, et Eesti siseministri kodakondsuse teemat ei tõstatanud tema, aga kui Õhtuleht küsimuse tõstatas, ei jätnud ta sellele reageerimata. Valge rõhutas, et Anvelt ei ole kuidagi vastutav oma esivanemate tegude eest ning ta käsitleb uurimisküsimust erapooletult.

Ent miks Valge peab tõenäoliseks, et Andres Anvelti vanaema kaotas Eesti kodakondsuse 1925. aastal, kui ta Nõukogude Liitu läks ja Jaan Anveltiga abiellus?

Valge sõnul on Stein-Anvelt oma 1988. aastal ilmunud mälestusteraamatus «Valguses ja varjus» ise kinnitanud, et võttis Nõukogude Liidus elades ka Nõukogude Liidu kodakondsuse. «Peatselt vormistati mind Alise Pauli t. Steini nime all Nõukogude Venemaa kodanikuks,» tsiteeris ajaloolane raamatut ja ütles, et ilmselt on jutt 1925. aasta teisest poolest.

Stein-Anvelt sündis Harjumaal Varbola vallas ning väga suure tõenäosusega vastas Eesti Vabariigi 1918. aasta Maapäeva määruses ja 1922. aasta kodakondsuse seaduses sätestatud Eesti sünnijärgse kodaniku nõuetele. 18. veebruarist 22. märtsini 1924 oli tollane Alice Leevald riigikogu teise koosseisu asendusliige. 1925. aastal siirdus ta kompartei korraldusel Nõukogude Liitu. Juba 1920. aastast oli ta kommunistliku partei liige ja osales 1924. aasta 1. detsembri mässukatses.

Eesti Vabariigi 1922. aasta kodakondsuse seadus topeltkodakondsust ei lubanud, seadus sätestas: «Eesti Vabariigi kodanik ei või ühel ajal mõne teise riigi kodanik olla.»

Teiseks sätestas kodakondsuse seadus, et Eesti Vabariigi kodakondsus kaob välismaalastega abiellunud Eesti naiskodanikel, kui nad kahe nädala jooksul lähemale Eesti Vabariigi konsulile või diplomaatilisele esindajale Eesti kodakondsusesse jäämise soovi ei avalda.

«Ilma kahtluseta Jaan Anvelt (seenior) ehk Stein-Anvelti abikaasa Eesti Vabariigi kodanik pole olnud, seega pidi olema Nõukogude Venemaa (Liidu) kodanik. Millal Jaan Anvelt ja Alice Stein-Anvelt abiellusid, pole minul kuupäevaliselt teada, aga esimest korda mainitakse neid kui abikaasasid 1925. aastal,» kirjeldas Valge ja lisas, et tõenäoliselt võttis Stein-Anvelt oma teise perekonnanime Anvelt just abielludes.

«Oletades, et Nõukogude Venemaa kodakondsusesse astudes Stein-Anvelt millegipärast juba siis Eesti kodakondsust ei kaotanud (mis pole loogiline), pidi ta oma Eesti kodakondsuse kaotama koos abiellumisega võõrriigi kodanikega. Kuna eesti kommunistide programmiliseks eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse hävitamine, oleks Eesti Vabariigi esindajale Eesti kodakondsusesse jäämise soovi avaldamine ülimalt ebatõenäoline,» tõdes ajaloolane.

Kolmandaks ei saaks Eesti kodakondsus Alise Stein-Anvelti kaudu edasi kanduda ka põhjusel, et Andres Anvelti isa Jaan Anvelti (juunior) sündimise ajaks 1936. aastal oli Eesti Vabariigis kehtestatud kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus, mille järgi pidi loetama Eesti kodakondsusest väljaheidetuks need isikud, kes olid välisriigi kodakondsusesse astunud ilma, et nad oleksid vabastatud Eesti Vabariigi kodakondsusest, ning need isikud, kes olid Eesti Vabariigi valitsuse loata astunud välisriigi riigiteenistusse. Nõukogude Liidus aga töölkäiv inimene ainult riigi teenistuses olla saigi.

Stein-Anvelt töötas Nõukogude Liidu Riiklikus Kujutava Kunsti Kirjastuses. «Oletus, et Stein-Anvelt küsis ja sai selleks Eesti Vabariigi valitsuse loa, nõuaks üsna fantaasiarikast kujutlusvõimet,» nentis Valge.

Kodakondsus muudeti sünnijärgseks

Siseministeerium selgitas esmaspäeval saadetud ametlikus kommentaaris, et Andres Anvelt on sünnijärgne Eesti kodanik. Esialgu sai ta kodakondsuse 1992. aastal naturalisatsiooni korras, kuid pärast dokumentide uurimist on tõendatud, et Jaan Anvelt (1936) omandas Eesti kodakondsuse sünniga oma ema Alise järgi ning Jaani lapsed Jaan (1964) ja Andres (1969) omandasid samuti Eesti kodakondsuse sünniga, kuna nende sünni ajal oli nende isa Eesti kodanik. Kodakondsuse andmekogusse viidi vastavad parandused sisse.

Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Koidu Mesilane ütles BNSile, et ministeerium pöördus 2017. aasta suvel rahvusarhiivi poole, et selgitada välja Andres Anvelti sünnijärgne kodakondsus.

«Arhiiviandmete põhjal on teada, et Andres Anvelti isapoolne vanaema /.../ sündis ja oli hingekirjas Varbola vallas. Säilinud on ka Tallinna aadressleht aastast 1922, millele on kantud info, et Alice Levaldile väljastati Riisipere vallast isikutunnistus,» lausus ametnik.

«Alice Levald lahkus Eestist 1925, kuid ei kaotanud Eesti kodakondsust. Nii nagu tänapäeval, reguleeris ka 1922. aasta kodakondsuse seadus, et Eesti kodakondsus kaob kodakondsusest vabastamisega,» ütles Mesilane.

Rahvusarhiivis pole andmeid selle kohta, et Andres Anvelti isapoolne vanaema Alice Levald oleks lahkunud Eesti kodakondsusest.

Ajaloolane Valge lisas, et Eesti arhiivides ei kajastu see, mis toimus Nõukogude Liidus. Arhiivis ei ole andmeid väga paljude asjade kohta, mis on tegelikult toimunud.

NB! Andres Anvelti praegusel ametikohal ei ole vahet, kuidas ta Eesti kodakondsuse on omandanud, kuna põhiseaduse järgi nõuab ainult presidendi ametikoht sünnijärgset Eesti kodakondsust, ministrina võib töötada iga Eesti kodanik, sõltumata sellest, mis moel ta Eesti kodakondsuse omandanud on.

Tagasi üles