Oudekki Loone: kas Eesti peaks toetama Trumpi Merkeli vastu? (31)

Oudekki Loone
, riigikogu liige (KE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trump ja Merkel
Trump ja Merkel Foto: CHINE NOUVELLE/SIPA / CHINE NOUVELLE/SIPA

Kaubanduspoliitika on kreenis suurte ja tugevate kasuks, nendib riigikogu väliskomisjoni liige Oudekki Loone (Keskerakond).

Üks Eesti välispoliitika keskseid huvisid on võimalikult õiglase, ühemeelse vaba kaubanduse hoidmine maailmas. Kui Ameerika, Saksamaa, Venemaa ja võib-olla ka Prantsusmaa suudavad häda korral vähemalt mõne aja säilitada autarkia, siis Eestile võivad kaubanduskonfliktid mõjuda hävitavalt. Seega peame meie juba iseenda pärast seisma just jõudude tasakaalu eest maailmas, sest ainult tasakaal võimaldab luua õiglast ja vaba kaubandust, mis on ka suurriikide huvides.

Võib tunduda, et kui ujuda mõne hegemooni külje alla, küll meilegi pudeneb, kuid nii ei juhtu. Suurriigid ei ole huvitatud Eestist, selle jõukusest või iseseisvast hakkamasaamisest. Ainult meie ise oleme. Seega peame jõu, mis meil on, suunama sellele, et seista jõudude tasakaalu eest maailmas, sest ainult selles tasakaalus on õiglane ja vaba kaubandus ka suurriikide huvides. Viimaste aastakümnete majandus- ja poliitilised kriisid on aga palju põhjustatud just ebaõiglusest maailmakaubanduses.

Euroopa Liidu suurim probleem on Saksamaa, mitte ainult sellepärast, et 2016. aasta seisuga oli just Saksamaa kõige rohkem ühiseid kokkuleppeid rikkunud, vaid majanduspoliitika tõttu. Saksamaa on ekspordile suunatud majandus. Samas tähendab kellegi ülejääk kellegi teise puudujääki. Vanal heal merkantilistlikul põhimõttel määratleb Saksamaa oma jõu rahvusvahelises poliitikas ekspordiülejäägiga ning Euroopa ühisraha euro toetab eelkõige seda poliitikat – meil puudub automaatne mehhanism ekspordi-imporditasakaalu korrigeerimiseks.

Kreekas, Itaalias, Austrias, Tšehhis ja Ungaris aset leidvad poliitilised muutused ei ole «konservatiivsuse» või «populismi» pealetung.

Juba kümmekond aastat on Saksamaa jooksevkonto ülejäägis, ületades Euroopa Liidus kokku lepitud kuue protsendi piiri, Saksamaa ekspordiülejääk purustab igal aastal rekordeid. Erinevalt puudujäägiga riikidest ei ole seni Saksamaa reeglite rikkumise asjus midagi ette võetud (nagu ei reageeritud ka 2003. aastal, kui nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa rikkusid puudujäägireeglit).

Saksamaa puhul on ekspordieelis saavutatud konservatiivse palgapoliitikaga: kui 21. sajandi esimesel kümnendil tõusid Lõuna-Euroopa riikides tööjõukulud toodetud ühiku kohta umbes 30 protsenti, siis Saksamaal umbes kuus protsenti. See on kaasa toonud ka Saksa töötajate suhtelise vaesuse kasvu. Samuti tähendab see, et Saksamaa siseturg on jätkuvalt nõrk: eksport on Saksa tootjale hädavajalik. Kuid ekspordipartneriteks on esmajärgus teised Euroopa riigid: kuna Saksamaa on suutnud tootmiskulusid devalveerida, siis on Saksa kauba ostmine soodne – kuid nende ostude kütuseks on laenumajandus.

Kui Euroopa riigid ei oleks otsustanud valida raha hinna planeerimise poliitikat, siis võiks loota, et turg piirab merkantilismi. Liigselt laenavate ja tarbivate riikide raha väärtus kahaneks Saksa marga suhtes, Saksa kaupade hinnad tõuseksid, see vähendaks kaubanduspuudujääki, laenavate riikide laenude intressimäärad tõuseksid, mis iseenesest laenu piiraks. Praeguses süsteemis niisugust mehhanismi ei ole, mis aga tähendab paratamatult vajadust aeg-ajalt importivate riikide bail-out’i järele.

Seda viimast ei tee Saksamaa üksi, vaid euroala riigid koos. «Kasinus», mida vastutasuks nõutakse, tähendab aga, et kuna puudub võimalus valuutat devalveerida, devalveeritakse tööjõukulusid. Töötajad jäävad vaesemaks.

Selline süsteem ei ole jätkusuutlik, ei majanduslikult ega poliitiliselt. Majanduslikult vajab ka Saksamaa sihtriike, kellele oma kaupa müüa. Poliitiliselt aga seetõttu, et ei ole mingit põhjust, miks peaksid Euroopa riigid pikaajaliselt leppima majandusliku süsteemiga, mis ei too nende kodanikele kasu.

Nii Kreekas kui ka Itaalias, ent ka Austrias, Tšehhis ja Ungaris aset leidvad poliitilised muutused ei ole «konservatiivsuse» või «populismi» pealetung. See on loomulik vastus pikaaegsele majandusolukorrale, kus ühised reeglid on pannud need riigid pidevalt halvemasse olukorda. Kui midagi ette ei võeta, võib Euroopa Liitu ähvardada lagunemine. Ja nagu alguses üteldud: kui Saksamaa, Prantsusmaa või Itaalia saavad sellist valikut endale vähemalt mõneks ajaks lubada, siis Eesti ei saa. Seega on meie huvides ühineda kõigi nendega, kes nõuavad karmi reaktsiooni Saksamaa ülejäägile. Rääkimata vajadusest Euroopa rahapoliitika üle vaadata; raha, mis soosib suurte korporatsioonide omanikke, aga mitte nende töötajaid, on kiirtee kriisi.

Trumpi presidendiks saamine tähendab, et peale Euroopa peab Eesti tegelema ka maailmakaubandusega. Mitte kitsalt seetõttu, et Saksamaa merkantilismi pärast ähvardab USA ka Euroopat kaubandussõjaga, vaid seepärast, et selle ähvarduse taga on vajadus õiglase kaubanduse järele.

Kui Saksamaa on toiminud merkantilistlikest põhimõtetest lähtudes, siis alates 1944. aastast on USA järginud pigem vastupidist põhimõtet, jälgides mitte niivõrd kaubandust kui kapitaliturgu. 1960ndatel, pärast maailma üleujutamist oma kaupadega hakkas Ameerika maailma üle ujutama oma riigivõlatähtedega. Vabakaubandus USA mõttes tähendas «eksportige kaupu ja importige USA T-bonde».

Ka see süsteem soosib kapitaliomanikke, aga ei soosi töötajaid. Pole ime, et kogu maailmas sissetulekute vahe ainult kasvab ning peamiselt oma tööjõust elavate inimeste olukord ainult halveneb. Need inimesed valisid Trumpi, sest Trump lubas Maailma Kaubandusorganisatsiooni laiali saata ja maailma kaubandusreeglid ümber teha.

WTO laialisaatmine muidugi nii lihtne ei ole, kuid Trumpi ettevõtmised kaubanduspoliitika muutmise nimel vastavad siiski tema valimiseelsetele lubadustele, püüdes tegelikult luua maailma, kus kõik riigid ekspordiksid sama palju, kui impordiksid. Tegemist on ajaloolise võimalusega: olles jõudnud hetke, kus kaubandussüsteemi ebaõiglus on hakanud ka suurtele riikidele kehvasti mõjuma, on meil võimalus süsteem täielikult ümber teha.

Eesti väikeriigina saab siin mängida olulist rolli: esiteks, meie ei saa kunagi maailma majandust tasakaalust välja viivaks hegemooniks, nagu on praegu Hiina ja Saksamaa, kuid et meie huvides on rahulolu ja suhteline võrdsus, siis saame olla suurriikide kriisides vahendajad, et vältida kaubandussõdu. Maailm vajab uut Bretton Woodsi kokkulepet ning Eestil on huvid ja võimalus selle sõlmimise eest seista.

Meil on mõtet Trumpi toetada: ekspordi-impordi tasakaal on tõepoolest õiglase kaubanduse võti. Kuid ainult sellest ei piisa. Õigluse printsiibile peab lisanduma ka üksmeelsus: ei tohi unustada, et maailm pole tehtud ainult suurtest, jõukatest ja arenenud riikidest. On väikeriike, kelle puhul ei ole võimalik seda tasakaalu tagada, kui nad tahavad elanikele mõistlikku elukvaliteeti pakkuda.

Veel olulisemad on vaesemad arenguriigid: selleks et areng oleks võimalik, peavad seesugused riigid saama mõnikord importida märgatavalt rohkem kui eksportida – ja kuni tegemist on tootmiseks vajaliku tehnoloogiaga, investeeringuga arengusse, mitte eliidile mõeldud luksustarbekaupadega, on kõigi huvides niisugust tasakaalutust subsideerida. Vastasel juhul satume taas poliitilisse kriisi: ükski riik ei pea leppima maailmakorraldusega, mis tema jaoks on alati ebasoodne, ning tavaliselt ei lepitagi.

Kui me aga suudame kogu maailmas sõlmida uued kokkulepped majanduse ja rahanduse korraldamiseks, mis kohtlevad võrdväärselt, õiglaselt ja ühemeelselt kõiki osalisi ning välistavad võidujooksu maailmavalitseja tiitlile, siis saab 21. sajand olema rikkam ja rahulikum aeg, kui inimajaloos kunagi on olnud.

Kommentaarid (31)
Copy
Tagasi üles