Juhtkiri: Pimedad kaamerasilmad ei too kasu

Valvekaamera. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eile surnult leitud Vladimiri ja poole aasta eest kadunud ning mõne aja eest samuti hukkununa leitud Johannese juhtumite puhul on kadumist ja otsinguid kajastanud ajakirjanikele jäänud kõrva jutt kaameratest.

Nimelt on esialgu jäljetult kadunuks jäänute puhul püütud niidiotsa leida rae paigaldatud kaamerate salvestitelt. Kummalgi juhul pole neist kasu olnud. Otsitud vihjeid videolintidelt ei leitud. Küll aga avastati uurimiseks videoid hankides ja läbi vaadates, et linnaruumis toimuva jälgimiseks paigaldatud elektronsilmad ei ole alati töökorras. Äärmuslikumatel juhtudel pole need sissegi lülitatud. Ei kesklinnas, kus enam kui poole aasta eest kadus Johannes, ega nüüd Vallikäärus, kus Vladimirit viimati elusana nähti. Kui seade suudabki salvestada, siis on pildi kvaliteet mõnel juhul niivõrd kehv, et ekraanile ilmuvast pole jälgede ajajal mingit kasu. Ja uskuge või mitte, halva pildi põhjus on olnud ka räpane objektiiv.

Tekib õigustatud ­küsimus, mille ja kelle tarbeks on pimedaid kaamerasilmi vaja. Kas linna paigaldatud mittetöötavate aparaatide mõju peaks olema samasugune nagu tühjade kiiruskaamerakappide oma?

Kui võtta ette põhjendused nagu must objektiiv ja seadme mittesisselülitamine, jääb mulje, et kunagi soetatud ja üles pandud tehnoloogia on lihtsalt unustatud. Või polnud nende kasutamine, haldamine küllalt hästi läbimõeldud.

Pärnu Postimehe toimetuse arvates võiks nüüd võtta kaamerate mure ­tõsiselt käsile.

Pärnu Postimehe toimetuse arvates võiks nüüd võtta kaamerate mure tõsiselt käsile. Meil on juba kaks juhtumit, kus töökorras aparaadid oleksid võinud aidata kaasa inimeste leidmisele. See on meie hinnangul küllaldane põhjus, et probleem ette võtta ja lahendada. Olgu siis lahendus linna pakutav kaamerate üleandmine politseile ja turvafirmale või midagi muud. Pimedast silmast ei tõuse tulu.