Neil päevil valmisid Rakvere klaasikunstnik Riho Hütil kirikuakende vitraažid kodulinna pühakojale selle 320. sünnipäevaks. Ühel neist on näha seitset stiliseeritud tuvi ehk Püha Vaimu andi, teisel elupuud.Kuna eestlast on harjutud kujutama pigem uskmatu rahvana, ei morjenda see uudis vist kuigi suurt auditooriumit. Eestlase usuleigus on siiski suhteline, sest kaugelt on tunda meie rahva metsausku.
On ka põhjust, sest kõik, kes veidi ilmas ringi vaadanud, näevad, et meie metsadel, soodel ja rabadel on oma võlu, mis võiks ka teistele huvi pakkuda. Ja pakubki. Mitte ainult tselluloosi pärast. Seega saaksime tõepoolest oma metsa väga hästi «väärindada», kui müüa see maha välismaalasele, mitte pabermassitehasele, vaid turistile, kes läheb siinsest värske õhu mürgitusest lausa segi.
Soomlaste asemel käib meil üha rohkem külalisi Hiinast, Jaapanist ja Koreast, Virumaa muuseumid juba otsivad korea keele oskajat giidiks. Kui näidata korealastele Lahemaal murulappi, teevad nad sellega kiljudes sada selfit, sest see on nende jaoks midagi väga erilist.
Tegelik elu nõuab muidugi oma. Sealhulgas ka metsa majandamist.
Võitlused Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase või Rail Balticuga tuletab mõneti meelde 30 aasta tagust aega, kui peeti fosforiidisõda. Mõelda vaid, just tänavusel suvel 30 aastat tagasi keerlesid laulva revolutsiooni tuules magusad pöördelised sündmused! Muidugi kujunes see sõda toona pigem poliitiliseks võitluseks oma vabaduse eest ja süsteemi vastu. Fosforiit polnud põhiprobleem.
Nõukogude võim lagunes ja fosforiidimaardlaid meile ei rajatud, kuid mingil hetkel jõuame ringiga samasse punkti tagasi ning huvi nii metsa kui ka maapõues peituvate varade vastu kasvab olenemata riigikorrast paratamatult. Vahe on vaid selles, et tehnoloogia on muutunud nüüdseks inim- ja loodussõbralikumaks.
Võitlused Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase või Rail Balticuga tuletab mõneti meelde 30 aasta tagust aega, kui peeti fosforiidisõda.
Äsja peeti roheliste rattaretke. Fosforiidisõjast sündinud aktsioon on jätkunud kõik need aastad ning alati on olnud mõni kandev loodustkaitsev teema üleval. Seekord vändati pedaale Kõrvemaal ning kaitseväe polügooni kõrval tuli jutuks ikka seesama tselluloositehas. Kuid nagu ütles retke eestvedaja Peep Veedla (kes, muide, ei pea end tumeroheliseks) – nad ei ole kellegi poolt või vastu, küll aga korraldatakse diskussioone, et näha asjalugude erinevaid tahke.
Aga metsausku murumütslane on taas plakatitega platsis. Sest tema ei luba kapitalisti kätt üha unikaalsemaks muutuva looduse vastu tõsta. Ja jälle on süüdi riik ehk süsteem.
Me võime võluriga isegi puuõõnde varjuda, ent kui pilt ette tuleb, hakkab piinlik. Kuid milleks häbeneda? Kes tahab, rajagu oma altar kas või Haabersti remmelga manu.
Lõpuks on küsimus siiski selles, kui roheliseks minna, et emotsioonide taga ka metsa näha oleks. Sest elupuu Rakvere kiriku vitraažil tuletab meile meelde, et mõned asjad siin ilmas on suuremad kui elu ise.
Autor on Virumaa Teataja peatoimetaja.