Eesti puugid inimesele loota ei saa

Puukide tegutsemine sõltub ilmastikust - kui on parajalt soe ja niiske, siis nad püsivad liikvel detsembrini, nad on pool unised, aga ikkagi ärkvel. Foto: Liis Treimann

Istud pimedana, liimipadjakesed valmis, ja loodad, et keegi ometigi tuleks, sest veritoitu on hädasti vaja. Muidu pole mingit arengut. Umbes nii näeb välja viroloogi kirjelduse järgi ühe puugi elu.

Eesti looduse pea kõige hirmsamaks liigiks peetud puugid on Tervise Arengu Instituudi viroloogiaosakonna juhataja Julia Gelleri kinnitusel väga õrnad ja nende saatust määravad suuresti hiired. «Üldiselt võib öelda, et puugid elavad õhust, armastusest ja verest,» nentis neid uuriv Geller.

Kuna puugid ei joo, siis on niiskus neile elutähtis. Lisaks vajavad nad nii päikest kui ka võimalust selle eest varju minna. Aga kõige olulisem on, et loomad liiguksid, eriti närilised. Neist sõltub puukide saatus, sest koerte ja inimeste peale nad loota ei saa.

«Kui ei ole närilisi, siis pole ka puuke,» nentis Geller, «aga ega hiirevabu piirkondi Eestis väga palju pole.»

Munadest koorunud väga pisikesed, inimese naha värvi vastsed saavadki oma esimese kõhutäie ehk arenguks vajaliku veritoidu kas närilistelt, sisalikult või lindudelt. Kõht täis, peituvad nad niiskesse kõdusse, kus arenevad nümfideks. Nümfid või puugipuberteetikud ronivad välja paari kuu pärast ja tahavad taas süüa saada. «Siis tulevadki mängu inimesed,» selgitas Geller.