Ajakirjanik Hanneli Rudi ütleb aga kohe loo alguses põnevuse lisamiseks: «Kuigi tasuta bussisõit tekitab palju küsimusi, on sellel ka positiivne külg – tasuta sõidu puhul kaob võimalus varastada ja bussireisijate arvuga manipuleerida.»
Siit on raske välja lugeda muud kui seda, et bussijuhid on vargad ja panevad piletiraha oma taskusse ning seetõttu on statistikas sõitjate koha väärad andmed.
Ma ei ütle, et nii ei tehta. Musti lambaid on igas ettevõttes ja asutuses, ka maanteeametis. Esimesena meenub Pärnu ARK-i pistiseafäär. Medalil on aga teinegi pool.
Alates sellest aastast on kadunud maavalitsused ja seal ühistransporti korraldanud üksused. Nende asemele moodustati ühistranspordi keskused. Kui varem kontrollisid bussides pileteid maavalitsuse palgalised kontrolörid, siis nüüdseks on see roll liikunud maanteeameti kätte. Ma ei tea, kui palju on maaliinidel raha kõrvale läinud ja sõitjaid seetõttu statistiliselt vähemaks jäänud, kuid linnas ei ole maanteeametil asjadest mingisugust ülevaadet.
TEGELIKULT on ju kõik need inimesed, kes piletit ei osta või sõitu ei registreeri, samasugused vargad ja sõitjate arvuga manipuleerijad. Statistikas nad ei kajastu ja piletitulu jääb saamata. Selliseid on päris suur hulk. Eriti kahju on lastest, keda õpetatakse juba maast madalast riiki petma. Eeskuju näitavad nii mõnedki täiskasvanud.
Ma ei oska öelda, millest see tuleb, et piletit ei osteta või sõitu ei registreerita. Eelmise riigikorra ajal oli käibel ütlemine, et iga päev pead midagi tasku panema. «Olgu see kas või roostes nael, aga ma sain virutada ja nüüd võin öösel rahulikult magada!» Ehk on ka piletita sõitjatel sama mõte. «Oh, sain täna euro säästa. Võin päeva kordaläinuks pidada.»
