Esmasündide arv on vähenenud, sest sünnituseas naisi on vähem. Üha rohkem tuleb toetada ka neid naisi, kes majandusliku ebakindluse tõttu või mugavama elu ja teiste eesmärkide nimel loobuvad laste sünnitamisest, kirjutab riigikogu liige Siret Kotka-Repinski (Keskerakond).
Sel ja teistel sündimust puudutavatel teemadel korraldas rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille üheks keskmes olevaks küsimuseks oli «Kas esimese lapse sünd on ohus?». Mõistan täiesti Eesti MTÜ Eesti Sündimusuuringud esindaja Lea Danilson-Järgi Postimehe veebis väljendatud emotsionaalset pahameelt taolise teemapüstituse üle, kuid nagu riigikogu arutelul osalenud Tartu Ülikooli vanemteadur Mare Ainsaar selgitas, on täiesti loogiline arvata, et kui meil rahvaarv ja sünnitusealiste naiste arv väheneb, siis ka esimeste laste sündide arv väheneb. Kuid küsimus pole enam ainult selles.
Pikki aastaid on rahvastikuteadlased rääkinud, et rahvaarvukuse suurendamise võti peitub kolmandates ja enamates lastes. Selle eelduseks on alati, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii. Kuid nii nagu Ainsaar välja tõi, on põhjust hakata rääkima ka sellest, et teine ja kolmas laps ei sünni kindlasti, kui pole soovi saada esimestki last.
Varem ilmselt enam-vähem paika pidanud väide, et esimesed lapsed sünnivad armastusest, tänapäeval enam eriti ei päde. Meie noored on palju teadlikumad, ambitsioonikamad ja kalkuleerivamad kui varem. Lapsi planeeritakse ja üha olulisem on noortele, et seejuures nende enda elukvaliteet ei halveneks.
Statistikaameti andmed kinnitavad, et alates 1990. aastast on esimeste laste arv vähenenud 47 protsenti, aga fertiilses eas naiste arv sama aja jooksul vaid 23-30 protsenti. Kui võtame võrdluse aluseks Danilson-Järgi poolt välja toodud 2007. aasta, siis alates sellest kuni aastani 2015 (viimased ametlikud andmed) vähenes esimeste laste sündimus 22 protsendipunkti, kuid naiste arv ainult 12-15 protsendipunkti.
Eestis mõjutavad laste saamist meeste ja naiste hinnangul majanduslikud tegurid ja tööga seotud asjaolud.
Arvukad teadusuuringud toovad välja, et ükskõik millisel põhjusel laste saamist edasi lükatakse, on lõpptulemuseks tavaliselt keskmiselt vähem lapsi, mida on võimelised muutma vaid ühiskonnas toimuvad olulised muudatused.
Eestis mõjutavad laste saamist meeste ja naiste hinnangul majanduslikud tegurid ja tööga seotud asjaolud. Vähem tähtis pole riigi toetus, mis avaldub peresõbralikus poliitikas või selle puudumises. Täpsed põhjused, miks naised loobuvad esimese lapse sünnitamisest ja seda vahel väga põhimõttekindlalt, vajavad aga lähemat väljaselgitamist. Kui küsimus on õnnelikus ja stabiilses Eestis, siis tuleb soovitavalt meil kõigil mõelda, kuidas maast madalast vähem üksteist solvata ja leida rohkem ühisosa.
Lea Danilson-Järg süüdistab komisjoni rahvastikupoliitika aluste väljatöötamisel läbipaistmatuses ja mitmete ettepanekute kõrvale lükkamises. Tuletan meelde, et ettepanekuid töötasid läbi kolm teemapõhist töörühma ja paljud ettepanekud jõudsid dokumendi mustandisse, kuid pärast konsulteerimisi erinevate ekspertidega kui ka riigikogu fraktsioonidega oli komisjon sunnitud mitmed neist välja jätma või neid täpsustama.
Komisjoni eesmärgiks on jätkuvalt koostada võimalikult hästi kõigile osapooltele sobiv laiapõhjaline põhialuste dokument, mis võimaldaks riigikogul nii olulises küsimustes olla ühtne ja võtta vastu erakondade ülene kokkulepe teadvustamaks probleemi olemust ja otsimaks arengukavade ning nendest lähtuvate tegevuste kaudu sellele lahendust.