Igal hiliskevadel saavad meist suured imestajad. See on õnn, et oleme justkui lapsed, kes näevad kõike esimest korda. Meid paneb (ikka veel!) imestama, kuidas on võimalik, et kargest luuni jäätavast igitalvest sirgub midagi nii imetabast ja ülevoolavat, nagu seda on soe selge kevad.
Meile saab selle lühikese, ent imetabase looduse transformatsiooni jooksul omaks õhata ja imetlusega jälgida, justkui toimuks see kõik meie ümber maailmas esimest korda. Mingil võluväel saame avada oma lapsesilmad ja märgata maailma igapäevaseid imesid, nagu me ainult lapsepõlves oleme osanud märgata. “Ja üht õit võid taga nutta, peod lilli täis,” nagu luuletaja Ellen Niit on kirjutanud.