Kolumn: et me ei läheks aia taha

Kärt Devaney
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Devaney.
Kärt Devaney. Foto: Meelis Meilbaum

Igal hiliskevadel saavad meist suured imestajad. See on õnn, et oleme justkui lapsed, kes näevad kõike esimest korda. Meid paneb (ikka veel!) imestama, kuidas on võimalik, et kargest luuni jäätavast igitalvest sirgub midagi nii imetabast ja ülevoolavat, nagu seda on soe selge kevad.

Meile saab selle lühikese, ent imetabase looduse transformatsiooni jooksul omaks õhata ja imetlusega jälgida, justkui toimuks see kõik meie ümber maailmas esimest korda. Mingil võluväel saame avada oma lapsesilmad ja märgata maailma igapäevaseid imesid, nagu me ainult lapsepõlves oleme osanud märgata. “Ja üht õit võid taga nutta, peod lilli täis,” nagu luuletaja Ellen Niit on kirjutanud.

Ja siis imestame selle suure imedeaia sees selle üle, et lapselik imetlus ja imestamine meist kunagi kaduvat ei paista. Et me hakkame justkui ise otsima seda lindgrenlikku lapsepõlvemaad neist salaja saabuvatest kevadistest hetkedest. Lambatallesid ja karjakopleid nurmenukkudega ja tunnet, et tahaks röövlitütar Ronja kombel tormata mööda metsa ning lasta endast välja ühe võimsa kevadehüüu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles