Meie riik ja ühiskond võiks olla inimlik. Selline, kes ei lisa vähihaigete laste vanemate niigi raskele olukorrale veel seda muret, kust saada raha kallite ravimite või haigla- ja transpordikulude jaoks, leiab europarlamendi saadik Urmas Paet (Reformierakond).
Ajakirjanik Kirsti Vainküla kirjutas hiljuti nelja-aastasest Ralfist, kes on poolteist aastat võidelnud ajukasvajaga. Haigekassa polnud nõus hüvitama Ralfi ravimit, mille kolme nädala doos maksab 3000 eurot. Ravimi aitab nüüd osta Vähihaigete Laste Vanemate Liit eelmise Pardiralli annetuste rahast.
Selliseid näiteid, kus raskelt haige ja tema lähedaste võimalik saatus ja lootus sõltub annetajate heatahtlikkusest, on liiga palju.
Meie väikeses ühiskonnas, meie väikeses riigis ei saa olla midagi olulisemat ega inimlikumat, kui pakkuda maksimaalset toetust ja abi neile, kes on suures hädas ja võitlevad enda või oma raskelt haigestunud lapse elu pärast.
Mitteaitamine ei tohi jääda ravimi hinna-, transpordikulu- ega ükskõik mille taha, mida on võimalik raha eest saada. Vähihaigete, aga ka teiste raskelt haigestunud laste ja täiskasvanute puhul on jutt vast kuni paarist miljonist eurost aastas, mida praegu haigekassa ei leia või ei pea otstarbekaks. Samas, kogu riigieelarvest pole selle raha leidmine mingi küsimus, kui vaid tahta. Ükski teine eelarvekulu ei saa olla olulisem, kui väga keerulisse olukorda sattunud inimese aitamine oma riigi ja ühiskonna poolt.
Tänases Eestis on üks suurimaid ebakõlasid, et need, kes võitlevad sõna otseses mõttes elu eest ja vajavad tõepoolest riigi tuge, on jäänud sellest ilma.
Meie riik ja ühiskond võiks olla inimlik. Selline, kes ei lisa vähihaigete laste vanemate niigi raskele olukorrale veel seda muret, kust saada raha kallite ravimite või haigla- ja transpordikulude jaoks. Riik ei tohiks tekitada lapsevanemale rõhuvat tunnet ja enesesüüdistamist, et äkki oleks veel millegagi saanud last aidata, kui vaid raha oleks olnud. Eesti valitsuse ja parlamendi, aga ka Tallinna linnavalitsuse võimuses on nende riigi- ja linnaeelarve kogusuuruse juures vabastada need haiged ja haigete laste vanemad ja lähedased sellest täiendavast koormast ja murest.
Tänases Eestis on üks suurimaid ebakõlasid, et need, kes võitlevad sõna otseses mõttes elu eest ja vajavad tõepoolest riigi tuge, on jäänud sellest ilma. Jutt on neist vähihaigetest ja teistest raskelt haigetest, kelle ravi haigekassa ei rahasta. Vähiravifond Kingitud Elu ütleb, et nad on suutnud annetatud raha toel tulemuslikult aidata 30-40 protsenti nende poolt rahastatud haigetest. See on väga hea tulemus. Need on konkreetsed inimesed, kes on haiguse seljatanud või saanud aega juurde.
Iga riigieelarve on valikute küsimus. Pean mõistlikuks, oluliseks ja inimlikuks, et valitsus ja sotsiaalministeerium teeksid senises suhtumises muudatuse ja läheksid lõpuks appi neile inimestele, kel on tegelikult veel lootust. Läheksid appi nende võitlusesse elu pärast. Eesti riigieelarve kontekstis pole tegemist kuigi suure summaga. Nende inimeste aitamine, keda praegu toetavad näiteks vähiravifond Kingitud Elu või Vähihaigete Laste Vanemate Liit, oleks üks mõistlikumaid ja inimlikumaid avaliku raha kulutamise viise.
Vähiravifondi Kingitud Elu eesmärgiks on aidata vähihaigeid, kelle ravimist ei pea riik parasjagu piisavalt «kulutõhusaks». Fond toetab abivajajaid eelkõige rahaliselt, aidates inimestel soetada neile hädavajalikke nüüdisaegseid ravimeid või raviprotseduure, kinkides neile seeläbi lootuse, võimaluse kauem elada või koguni täielikult terveneda.
Vähki diagnoositakse Eestis jätkuvalt palju. Moodsad ravimid lähevad järjest efektiivsemaks, aga ka kallimaks ning nii jäävad mitmed uued ravimid soodustuse ja haigekassa kindlustuskaitse alt välja. Esimese kolme ja poole tegevusaastaga toetas vähiravifond annetustest 175 Eesti inimese ravi kokku 2,5 miljoni euro eest. Abi on saanud peaaegu kõik, kes fondi poole on pöördunud ning kuuluvad fondi sihtgruppi. Toetatakse ravi, mis on patsiendile näidustatud ja tõenduspõhine, mida keeldub kompenseerimast haigekassa ning millel puudub samaväärne alternatiiv. Veel ühe «õlekõrre» saanud abivajajad on olnud vanuses 5–83 aastat. Mitu riigi poolt justkui maha kantud inimest on tänu fondi toele vähist täielikult tervenenud ning kümned inimesed on fondi toel saanud elada edasi oma lähedaste keskel.
Eesti riik peab lootust toetama. Kogu meie ühiskonna tervise pärast.
Nüüd võiks võrdluseks kõrvale panna summad, mida riik kulutab ükskõik millele, kuid mille pakilisus ja olulisus on vägagi küsitavad. Tahte olemasolul on võimalik ja jõukohane aidata neid inimesi ka avaliku raha abil ega pea panema neid sõltuvusse annetuste laekumisest.
Meie riik ei ole nii vaene, et tal poleks võimalik aidata rahastada nende vähihaigete ja teiste raskete haigusjuhtumite ravi, kus see oleks arstide hinnangul võimalik. Praegu haigekassa tihti abivajajatele appi ei tule.
Iga riigieelarve on valikute küsimus. Samas pole palju neid kulutusi, mis kaaluksid üles selle, kui on võimalik püüda ravi abil inimene ellu jätta ning kergendada tema vanemate ja teiste lähedaste olukorda.
Nelja-aastase Ralfi ema ütles loo algul viidatud artiklis, et arstid tegelevad meditsiiniga, vanemad – lootmisega. «Ralf tunneb kõiki tähti, püüab juba sõnu kokku seada. Ta tunneb seieritega kella, oskab lugeda tuhandeni. Tal on peas Eesti ja Euroopa kaart, riikide lipud ja asukohad viib kokku.»
Eesti riik peab lootust toetama. Kogu meie ühiskonna tervise pärast.