See nädal tõmmati käima see vana hea «liiklustihedus ei näita, et neljarealist vaja oleks» saag. Tapmiste statistika ei näita ka seda, et me niipalju politseinike vajame ja viimase aja keskmiste igakuiste sõjaliste rünnakute valguses on kaitsevägi ka kergelt liiast. Aa, see on ennetav meede. Ja misasi on lai ja turvaline maantee, kirjutab autoportaali Autogeenius tegevtoimetaja Tarmo Tähepõld.
Ja ehitage neljarealiseks kogu ulatuses. Või noh, vastupidi muidugi. Enne ehitage ja siis tasuliseks. Ja siis Pärnu ja Narva suund ka.
Sellega saime laualt maha selle argumendi, mis puudutab ehitus-, hooldus- ja halduskulutusi, mida praeguses rahastamise mahus spetsialistide sõnul poleks Eesti võimeline alla neelama.
Kõik, kes on reisinud Euroopas ja Ameerikas, on maksnud teemakse ja tänu sellele nautinud pikki ja turvalisi maanteelõike.
Võtame näiteks Horvaatia, meist vaesem ja keerulisema geograafiaga maa. Euroopa riikide edetabelis SKT inimese kohta oli eelmisel aastal Eesti 23. ja Horvaatia 33. kohal.
Samas on selles populaarses suvituskohas pikad, mitmerealised uued teed, mis peavad minema läbi mägede ja üle orgude. Hiiglaslikud viaduktid ja mitmekilomeetrised tunnelid. Rääkimata vanast Euroopast, mis on oma teedevõrguga Alpid auguliseks söönud nagu Šveitsi juustu.
Reisidel maksame hea meelega ja ei vali väikseid ja kitsaid tagateid selleks, et raha kokku hoida. See on hind, mida maksta kiiruse ja turvalisuse eest.
Eestis räägitakse aga Tallinna-Tartu tee lõpuni neljarealiseks tegemisest nagu me hakkaks Marsi vallutama või omale uut osakeste põrgutit ehitama. Hammas ei hakka peale ja projekt on nii hiiglaslik, mis valmiks sellel ajal, kui autod on maamunalt kadunud.
Ma maksaks palju parema meelega konkreetset päeva-, kuu- või aastatasu, et sõita põhimaanteid muretult ja ohutult, kui tasuda mingit müstilist aktsiisi, mis muuhulgas läheb ka osaliselt teeaukude lappimiseks. Kui eelarveaukude täitmisest midagi üle jääb.
See nädal tõmmati käima see vana hea «liiklustihedus ei näita, et neljarealist vaja oleks» saag. Tapmiste statistika ei näita ka seda, et me niipalju politseinike vajame ja viimase aja keskmiste igakuiste sõjaliste rünnakute valguses on kaitsevägi ka kergelt liiast. Aa, see on ennetav meede. Ja misasi on lai ja turvaline maantee?
See ei saa olla otsuste aluseks, et mitu autot keskmiselt päevas mingit lõiku sõidab, kui jutt käib peamistest maanteedest. Eriti kui seda rääkida suvekuudel, kui olukord on tõesti parem – lund ei ole, ööpäevaringselt on valge ja palju inimesi sõidab vaba graafikuga, mitte tööpäeva lõpus.
Öeldakse, et 7000-8000 autot ööpäevas ei ole piisav tihedus, et 2+2 teid ehitada, aga 10 000 juba oleks.
See tähendab, et «keskmiselt» on igal lägasemal sügisõhtul ja lumesajus ööpäevas 7000-8000 autojuhti stressis ja pidevalt valmis surmasaamiseks. Pluss reisijad. Päris karm. Nagu läheks Saku Suurhalli bändi kuulama ja kõik kohalolijad on valmis, et mõni neist ei tarvitse koju jõuda…
Pole mõtet rääkida, et kui keegi ei kihutaks, siis poleks ka ohtlik. Postimees tegi just katse, sõites täpselt lubatud kiirusega. Mööda sõideti 35 korda. Kui igas valdkonnas EELDADA, et inimesed on head, siis poleks riiki vaja. Alko- ja narkoennetus, sise- ja väliskaitse, keskkonnakaitse…
Rekka, mis liigub 89 km/h, tekitab minutitega enda selja taha saba, mis hakkab siis oma elu elama. Kiiremad ja närvilisemad hakkavad süstima, ülejäänud püüavad rataste alt lendava sita sees midagigi näha ja… me oleme kõik seal ju liigelnud, pole vaja jätkata.
See, et hukkunute arv pole viimastel aastatel suurenenud ja statistika näitab ilmselt 1990ndatega võrreldes paranemist, tuleneb paljuski sellest, et neljarealine tee on pikenenud juba Koseni. Autod on turvalisemad ja möödasõidud toimuvad kiiremini, inimesed jaksavad osta kvaliteetsemaid rehve ja elektroonika aitab ka.
Aga surmahirm jääb. Ma ise võin olla musterliikleja, aga kui üks õnnetu hing kaotab möödasõidul juhitavuse, loeme järgmisel päeval uudistest seda kõige õudsamat lauset: «… ja kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva veoautoga…»
Vaidlustesse, kas tee on vajalik või ei, on tulnud ka uus argument: varsti juhivad autod ise ja kõik läheb nii ohutuks, möödasõite pole vaja, kõik jäävad ellu.
Ilmselt tulevadki, aga see «varsti» on nii hägune määratlus. Parimad prognoosid räägivad, et 5. taseme autonoomsus pole järgmise aasta, vaid järgmise 10 aasta teema.
Ja kas siis on meil kõigil isejuhtivad autod? Ei ole. Tõenäoliselt vuravad siis linnade vahel esimesed isejuhtivad rekkad ja mõned julgemad early-adopterid. Loomulikult on tava-autod juba ka palju targemad, aga rooli taga istub siiski juht, kes teeb otsuseid. 10-20 aastat vanad autod ei kao liiklusest ka kuhugi.
Sellesama isejuhtimise pärast ongi vaja põhimarsruutidele ühte rida juurde. Seal saaksid need sõidukid palju varem liikuma hakata. Parempoolne rida on neile, rekkadele, ühistranspordile. Parem on kiirem ja möödasõiduks.
Samuti võib ka isejuhtiv mööda sõita, miks mitte, kui algoritm lubab. Isejuhtimine ei tähenda ju, et autod ära kaovad.
Aga praegusel Ussisoo lõigul või Laitse kandis mõni robotauto sõitma panna? Tehnoloogia võib-olla lubaks, aga inimesed mitte.
Neljarealiste teede puhul kiputakse Eestis jätma muljet, et need on mingid hiidprojektid nagu Rail Baltica või Hyperloop või vastupidi, midagi väga vanaaegset, mida kohe varsti ei lähe üldse vajagi, sest robotautod…lendavad?
See on tee, mida mööda inimesed liiguksid hulgakaupa ja suurtel kiirustel, kohale jõudes oleksid vähem higised ja kodused ei peaks küüsi närima, kas detsembrikuises lumesajus sõitma hakanud lähedane jõuab kohale või «kaldub vastassuunavööndisse».
Iga inimene on meil arvel nii otsese kui vaimse tervise mõttes. Maanteede neljarealiseks ehitamise puhul muutub autoga liikuv kolmelapseline pere aga ühtäkki «ebapiisavaks liiklustiheduseks», mille kunagi ilmselt lahendab isejuhtimine. Senikaua mängime surmabingot.