“Oh, sa mu kullakallis”

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Bussi siseneb vanaema lapselapsega, kes istub sülle ja rahvarohkusest ärevusse sattunult haarab memmel kahe käega kõvasti kaelast.

“Oh, sa mu kullakallis,” sosistab vanaema silmaterale kõrva. Lapse silmad pole enam nii ­ehmunud. Laps ei võta kogu tee käsi memme kaela ümbert. Mis soe pilt!

Mulle meenub üks teine väike tüdruk, kes üle 40 aasta tagasi kaotas pea niisama vanalt nii isa kui ema ja keda on kasvatanud vanaema. Üksi. Sest vanaisagi oli juba surnud. Tüdruku nimi on Lia ja ta nimetab end vanaema tütreks.

Lähen neile külla. Lia vanaema istub voodiäärel. “Hea, et suudan end veel istuli puksida,” püüab ta naljatada. “Varsti olen niikuinii nagu postmark linade vahel.” Vanaema jutt on alati huumorivarjundiga olnud, isegi siis, kui kuskilt valutab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles