Finantsnõustaja teeb Indrek Kasela kriitika maatasa
9. juuni 2018, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/09/7890961t1hf034.jpg)
Investeerimisnõustaja Superia Corporate Finance partner Henrik Igasta ei ole Indrek Kasela kriitikaga Tallinna Sadama aktsiate esmaemissiooni läbiviimise kohta nõus ning toob argumendid, mille kohaselt olevat emissiooni kulud ja IPO hind täiesti adekvaatsed. Superia Corporate Finance on koosöös STJ Advisersiga Tallinna Sadama IPO finantsnõustaja.
«Indrek Kasela poolt viidatud kogukulude summa on Tallinna Sadama IPO eesmärke, struktuuri ja keerukust arvestades täiesti võrreldav rahvusvaheliste pretsedentidega,» selgitab Igasta. «Näiteks hiljutise Soome Altia 172 miljoni eurose IPO puhul olid kogukulud 12 miljoni suurusjärgus ehk siis umbes seitse protsenti tehingu mahust. Võrdluseks Tallinna Sadama IPO 147 miljonit eurot ja kulud suurusjärgus viis protsenti,» lisas ta.
Igasta sõnul oli Altia Tallinna Sadamale sarnase struktuuri ja eesmärkidega tehing. «Ka seal peeti prioriteetseks muuhulgas edukat jaepakkumist, kuid sündikaat oli Tallinna Sadama omaga võrreldes selle raha eest väiksem ja vaatamata ülemärkimisele hinnastati tehing hinnavahemiku alla äärde,» toonitas Igasta.
«Kindlasti võib pretsedente analüüsides leida igasuguses proportsioonis kulusid, aga peab arvestama, et teatud kulud on sedalaadi tehingute puhul fikseeritud ja seega, mida väiksem on tehing, seda suurem on kulu suhe tehingu mahtu,» sõnas finantsnõustaja. «Sama kehtib vastupidises olukorras, ehk mida suurem tehing, seda väiksem protsentuaalne kulu. Hea näide on Soome telekomifirma DNA 474 miljoni eurone IPO, mille kogukulu moodustas umbes 4,5 protsenti tehingu mahust,» lisas ta.
Igasta sõnul on kulude osas Eleringi võlakirja emiteerimise võrdlus erastamise IPOga aga täiesti kohatu.
«Kvaliteetvõlakirjade emissiooni korralduskulud ongi aktsiaemissioonide omadest kordades madalamad, eriti kui tegu on turule juba tuntud emitendiga. Elering on võlakirjaturul juba pikemat aega olnud, neid tuntakse ja neil on väljakujunenud investorbaas. Ühe võlakirja refinantseerimine teisega ei ole komplekssuselt ja mastaapsuselt kuidagipidi võrreldav esmaemissiooni läbiviimise ja sellega kaasneva ponnistusega. Olukorras, kus riik võlakirjaturul ei osale on Elering institutsioonide jaoks sisuliselt üks väheseid võimalusi Eesti riski osta, sest kuigi nendel võlakirjadel puudub riiklik garantii, Eleringi makseraskuste korral ilmselt riik sekkuks ja võlakirjaomanikud saaks oma raha koos intressidega tagasi. Ehk siis Eleringilt intressi ja põhiosa saamine on sisuliselt garanteeritud, aga Sadama dividend ei ole kuidagi garanteeritud,» selgitas Igasta. «Elering on ka täiesti tsüklikindla ärimudeliga ettevõtmine. Eleringi võlakirjaemissioon ei olnud muuhulgas ka avalik pakkumine. Elering erinevalt Tallinna Sadamast ei pidanud aruandlusprintsiipe võlakirjaemissiooni tarbeks muutma (Tallinna Sadam juurutas segmendiaruandluse) ja selle peale audiitoritelt ja juriidilistelt nõustajatelt siduvaid hinnanguid küsima. No ei saa neid kahte asja võrrelda,» toonitas ta.
Igasta sõnul on arusaamatu on ka jutt 100 eurose asja müügist 80 euroga.
«Kasela tundub kritiseerivat IPO allahindlust kui sellist. Jah, selline kontseptsioon on olemas ja selle kohaselt IPOs osalev investor eeldab, et saab IPOt märkides aktsiaid odavamalt kui nende õiglane väärtus on. Kas see diskonto on 10, 15 või 20 protsenti sõltub peamiselt turuolukorrast, kuid ka aktsia väljavaadetest, likviidsusest jms. Hind aga on objektiivne nähtus ja selgub nõudluse ja pakkumise teel turul,» sõnas Igasta. «Eelmarketingi tagasiside ligi 150 professionaalselt investorilt indikeeris aktsiahinna vahemikku 1,4 – 1,8 eurot ja märkimisperioodil üksteisega konkureerides viisid hinna 1,70 peale. Kuna tehing lõppes korraliku ülemärkimisega ja aktsiate jaotamine lähtus eesmärgist, et vahetul järelturul saaks aktsiahind üles liikuda, siis võib eeldada, et aktsia tõepoolest ka üles kaupleb,» lisas ta. Investeerimispankuri sõnul ei ole IPO kontrollosaluse müük kõrgeimale pakkujale, sellega ei saagi maksimaalset hinda välja pigistada. Tema sõnul saanuks riik kindlasti soovi korral müüjana Tallinna Sadama aktsiate eest parima hinna, kui firma kontrollosalus oleks müüdud oksjonil kas strateegilisele ostjale või mõnele infrastruktuurifondile, aga börsile minnes peabki midagi investoritele «lauda» jääma.
«Vastasel korral investorid lihtsalt ei võtaks uue, ilma kauplemisajaloota ettevõtte riski,» toonitas Igasta. Tema sõnul kulub fondijuhil uue emitendi põhjalikuks tundmaõppimiseks lühikese aja jooksul arvestatav aeg ja ressurss ja selle eest loodetakse midagi teenida. Suure ülemärkimise taustal ei üllataks kui Tallinna Sadama aktsia vahetul järelturul (esimesed 30 päeva peale kauplemise algust) 10 – 20 protsenti üles liigub ja see on pretsedente vaadates ka täiesti aktsepteeritav.
«Kui aga Kasela peab silmas, et Tallinna Sadama aktsia on fundamentaalselt odav, siis mainin, et 1,70 aktsiahinna juures on Sadam EBITDA kordajate baasil oma peamistest sadamaoperaatorite võrdlusbaasi ettevõtetest selgelt kallim ja võrreldaval tasemel lennujaamadega, mida võib teatud mööndustega pidada reisisadamale sobilikuks võrdlusbaasiks,» lõpetas Igasta.