Üks teravmeelsemaid nõukogudeaegseid nalju rääkis sellest, et eestlased järgisid Vene seadusi saksa täpsusega. Selles oli parasjagu tõtt, sest meile kodust ja perekonnast kaasa süstitud kohusetunne ja usinus ei kadunud ka nõukogude absurdis.
Lauri Hussar: samm suletud ühiskonna poole (17)
10. juuni 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liiduga liitumise järel räägiti eestlastest kui kõige usinamatest euroregulatsioonide ülevõtjatest. Ent alatihti muutus usinus ogaruseks. Brüsseli direktiividena hakati esitlema ka ametnike omaloomingut, mis oli Euroopas heaks kiidetust tihti mitme kraadi võrra kangem. Sellest lastehaigusest oleme riigina tasapisi välja kasvamas, kuid uus ja tõsisem probleem on terendamas.
Sel nädalal hakkab riigikogu hääletama andmekaitsemääruse rakendusaktide heakskiitmise üle. Sinna on sisse kirjutatud, et isikuandmete avaldamine on lubatud vaid ülekaaluka avaliku huvi korral. Euroopa direktiivi sõnastus ütleb, et seda võib teha avaliku huvi korral.
Millest siis on tingitud karmim ja ajakirjandusvabadust kitsendav sõnum? Justiitsministeeriumist jõudis Euroopa andmekaitsedirektiiv riigikogusse muutmata kujul. Põhiseaduskomisjoni aruteludes said poliitikud aga oma kriitikat ja emotsioone ajakirjanduse aadressil välja lasta ning üllatusena just liberaalse erakonna esindaja ettepanekul kirjutati rakendusseadusesse sisse punkt ülekaalukast avalikust huvist. Oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud on asunud eurodirektiive krõbedamaks kirjutama, milles kajastub küüniline suhtumine ajakirjandusvabadusse.
Demokraatiat on tapetud revolutsioonidega, aga selle võib kaotada ka üksikute väikeste sammude haaval.
Viimastel aastatel oleme harjunud üha rohkem mõttega, et demokraatia Eestis on niivõrd loomulik, et seda ei saa miski väärata. Mitmed kurvastavad näited nii Euroopast kui suure lombi tagant kipuvad seda veendumust ümber lükkama. Demokraatia ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Selle eest tuleb seista, kui vaja, ka võidelda. Demokraatiat on tapetud revolutsioonidega, aga selle võib kaotada ka üksikute väikeste sammude haaval. Ülekaaluka avaliku huvi sissekirjutamine Euroopa andmekaitsedirektiivi rakendusseadusesse on just selline samm.
Professor Marju Lauristin ütles eelmisel nädalal Delfile, et andmekaitsemääruse krõbedamaks kirjutamine võib anda võimaluse ajakirjandust poliitilistel põhjustel suukorvistada. Mitmed põhiseaduskomisjoni liikmed on üritanud mulle selgeks teha, et tegu on normitehnilise parandusega, mis arvestab ka seni kehtinud andmekaitsemäärust. See võib ju nii ka olla, aga kui ettepaneku taga kumab soov ajakirjandusvabadust kitsendada, siis mõjub see selgitus pehmelt öeldes ebasiirana.
Me oleme põhjusega uhked, et Eesti on ajakirjandusvabaduselt maailma riikide seas esitosinas. Võin mürki võtta, et Euroopa vastava regulatsiooni karmimaks kirjutamine kukutab meie positsiooni oluliselt. Kui riigikogu andmekaitseseaduse rakendusseaduse muutmata kujul vastu võtab, on see kahetsusväärne samm suletuma ühiskonna poole.