Kaire Uusen: eesti keelt ja meelt hukutav ohvrimeelsus

Tunnistus Eesti iseseisvusest – sinimustvalge Pika Hermanni tornis. Foto: Peeter Langovits

Kui Juhan Smuuli luuletuses kõlasid read: «Pärast surma ma saan oma laeva, mille tulesid ise ei näe». Eestlasena tahaks oma eluajal näha, kuidas Eestis õpitakse vabatahtlikult (või isegi innukalt) eesti keelt ning lihttööle soovib tulla ka soomlasi, rootslasi ja norralasi, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Praegused kahekümnesed võivad ehk kord sellist pilti näha – muidugi, kui meil on riigina õnne, kui ajalugu ei kordu või kui me liigse allaandmisega kõike käest ei mängi. Põhiline, mis takistab meid selle stsenaariumi täitumist, on sügavalt sisse juurdunud ohvri roll. Võib vist isegi öelda, et Eesti tänased hädad ongi «ohvri» hädad.

Tammsaare kirjutas pea sajand tagasi, et Eestis kõnnib kõik tasa ja targu, lömitades maad ligi. Kirjanik ütles ka seda, et rahvas, kes ei suuda oma lihaseid ja aju pingutada, et võistelda vaimselt, füüsiliselt ja majanduslikult oma naabritega, ei omanda kunagi õiget iseteadvust. Selline rahvas võib sõnades oma rahvust ja isamaad ülistada, aga salajas piilub kodumaa piiri taha. Kõik see käib kahjuks justkui ka tänase päeva kohta.