Remondiblogi: aastaga jõudsime kordades vähem kui lootsime
18. juuni 2018, 22:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna kirjutab meie blogija Margit sellest, kui erinev on tänane reaalsus sellest, mida ta elukaaslasega aasta tagasi omal käel remonti alustades eeldas.
Juba peaaegu aasta on möödas sellest päevast, kui meist said viimaks koduomanikud. Esialgse kava järgi oleks praeguseks pidanud meil kõik ehitustööd ja enam-vähem pooled sisustustööd tehtud olema. Reaalsus on aga sootuks teistsugune. Valmis oleme saanud ja kehvade asjaolude kokkusattumisel ümber teinud ühe toa, kaks on poolikud ja ülejäänud ainult lammutatud, aga mitte uuesti üles ehitatud, sisustamisest üldse rääkimata. Aga selline see ehitus juba kord on: aega, raha ja närve läheb alati rohkem kui planeeritud. Nüüd veidi pikemalt igast toast eraldi. Fotod peegeldavad hästi elu objektil, kui lisaks remondile tuleb objektil ka elada ja asju pole kuskile panna. Loodetavasti on aasta pärast võimalik paremini eristada, milline pilt on tehtud enne ja milline pärast remonti.
Magamistuba
Alustame sellest ainsast toast, mis valmis on saanud. Magamistoa valmimiseks kulus meil enam-vähem 2,5 kuud. See oli meie esimene tuba, millest sai nii palju õppida. Näiteks seda, et valgust võiks olla natuke liiga palju kui liiga vähe, et värvinäidised tuleb siiski endale koju tuua, sest muidu saad halli asemel sinise, et elektripistikuid võiks ikkagi olla igas seinas, isegi kui sa arvad, et sul neid vaja ei lähe. Üldiselt: oleme rahul. Pärast ahju ehitust värvin toa üle, et lõpuks kätte saada need hallid toonid, mida ma juba aasta tagasi jahtisin.
Kontor
Kontor on meil pooleldi valmis: põrand on OSB all, kips on seinas ja pahteldamise-lihvimisega olen samuti lõpule jõudnud. Paika tuleb panna elekter, üles saada laelauad ja valgustus, korda teha aken ja värvida seinad, loomulikult ka põrand ja liistud. Teha on veel omajagu, aga hullem on möödas. Restaureeritud mööbel ootab sissekolimist. Selle aastanumbri sees võiks saada juba kenas kodukontoris tööd teha.
Elutuba
Elutoas on lammutatud kõik peale põranda. Välisseinas on kips koos SPU soojustusega. Laes on laagid ja vill paigas. Teha on sama palju kui kontoris, aga lisaks on veel vaheseinade kips paigaldamata ja pahteldamine ootab ees. Hetkel võtab suurema osa elutoast enda alla meie ajutine vannituba, millest sel suvel lõpuks vabaneda soovime.
Vannituba
Vannituba oli meil plaanis kunagi kolme tegusa remondinädalaga valmis saada. Praegu ajab see plaan ennastki naerma. Vältab kes-enam-teab-mitmes kuu ja lõppu veel ei paista. Kõik vanad seinad on maha lammutatud, laed alla tõmmatud ja põrandad lahti lõhutud. Uued vaheseinad hakkavad peatselt valmis saama, põranda- ja laelaagid, vill ja OSB on paigas, jupp seina on plaadi all ja isegi WC pott on paigas ja töötab. Teha on veel lõputu nimekiri töid alates põrandaküttest kuni sanitaartehnika paigalduse ja mööbli kokkupanekuni. Esialgne plaan on juuli keskpaigaks vannitoaga ühele poole saada, aga ma ei ole just eriti optimistlik, arvestades, et suvega käivad (harrastus)jooksjatel paratamatult kaasa mõned päevad objektilt eemal.
Köök
Köögiga pole me suurt midagi teinud. Sel kevadel jõudsime viimaks lammutamiseni, võtsime maha vaheseina ja lae. Ahi sai ka viimaks likvideeritud ja teiselt korruselt need 3+ tonni minema viidud. Ootan juba väga seda aega, kui uus köök valmis saab, et viimaks oleks päriselt ruumi kuskil süüa teha, et oleks praeahi, et oleks suur külmkapp… Ehk aasta pärast jõuame selleni?
Söögituba
Söögitoaga on seis niisamuti nagu köögis: ootel. Ei suuda ära oodata, et oleks üks mõnus pikendatav söögilaud ja saaks kõik sõbrad juba soolaleivale kutsuda!
Esik
Esikuga on lugu kõige lihtsam: ei olnud seda aasta tagasi ja ei ole ka praegu.
Ootused oli jupp maad suuremad kui see, mis tegelikult tehtud sai. Kindlasti tekitab iganädalaselt minus pisut tuska see, et ma ikka veel keset ehitustandrit elama pean, asju kastidest otsima ja pidevalt horisontaalpindu tolmust ja mullast puhastama pean. Kaos, mustus ja segadus lihtsalt ei ole mulle loomupärased nähtused.
Küll aga olen ma aastaga elu ja iseenda kohta väga palju õppinud. Olen õppinud kannatlikkust, väikeste asjade märkamist ja paindlikkust. Olen aru saanud, et vahel on valutum oma plaanist lahti lasta ja ennast süüdistada ei ole mõtet. Kui oleme andnud endast parima, siis ei tohi tulemuses pettuda. Loodan lõpuks selgeks saada, et vahel tuleb toimetuste kõrvalt võtta aega iseendale, oma kallimale ja perele-sõpradele.
Olen õppinud veelgi enam hindama oma vanemaid, kes on mulle andnud turvalise lapsepõlve, õpetanud mind väärtustama raha ja asjade väärtust, võimaldanud mul omandada hea haridus. Igaühel ei ole seda võimalust; olen tänulik, et mul on. Samuti on nad ehitusel meil igatpidi abiks olnud ja elavad meile alati kaasa.
Olen tänulik oma suurepärasele elukaaslasele, kes ehitab meile oma kätega päris meie oma kodu. Olen uhke, et mul on kuldsete kätega mees, kes on töökas, aus ja lihtsalt parim. Igaühega sellist katsumust ette ei võtaks.
Olen tänulik kõigile, kes on meile ühel või teisel moel abi pakkunud ja meie ehitustegevusele igati kaasa elavad.
Saab ka sellest korterist kunagi Kodu. Olen selles kindel. Praegune stress on ajutine ja lõpptulemus on "kannatusi" väärt. Seda tuleb igal koduehitajal meeles pidada.