Meie veekogude roostikes elutseb hulk linnuliike, kellest enamik jääb tavasilmale nähtamatuks. Kui hüüpi ja roolinde kuuleme põhiliselt hämarikus, siis pimenedes „võtab sõna” mõni teinegi rootihnikute asukas, lastes kuuldavale helisid, mis justkui ei kuulukski linnule.
Üks nendest salapärastest roostikulindudest on rooruik, kes on arvatud kureliste seltsi ruiklaste sugukonda koos näiteks rukkiräägu, laugu ja taidaga. Tümades paikades elamiseks ja tihti ujuvatel taimelehtedel kõndimiseks on neil kujunenud ülipikad varbad, erandiks on rääk, kes elab ju tahedama pinnaga paikades. Tihedas taimestikus hõlpsamaks kulgemiseks on nende kõigi kere külgedelt litsutud ja kitsas.
Oma kohalolekust annavad nad teada valjude häälitsustega. Rooruik õigustab oma nime sealaadsete ruigatuste ja lausa põrsaliku vingumisega. Isaslindude mänguhäälitsus on tugevakõlaline metalne krrjük-krrjük-krrjük… või tjök-tjök-tjök...-silbirida, mis lõpeb ruigava kruu-iiv kruu-iiv-iga. Vahel kostab oigavaid helisid ja mida kõike veel. Eriti satutakse oma repertuaari esitamisel hoogu siis, kui ligiduses on teisigi ruikasid.
Rooruik on hallrästasuurune, kuid lühisabaline lind. Ta ülapool on üsna tihedalt pruuni- ja mustatriibuline, isase pea ja rind tinahall, aga küljed musta-valgevöödilised. Ruigal on üsna pikk punane nokk, isasel tunduvalt suurem kui emasel. Noorlinnud on vöödilise alapoolega. Haudelinnuna on ta levinud peaaegu kogu Euroopa, Loode-Aafrika, Lääne-Siberi ja Kesk-Aasia taimerikastel järvedel ja merelahtedel, kuid teda ei leidu Kesk-Soomest ja -Rootsist põhja pool. Talvitamas käivad meie linnud Lääne- ja Lõuna-Euroopas, aga pehmemaid talvi suudab mõni rooruik üle elada kodupaigaski. Eesti pilliroo- ja hundinuiatihnikutega lahtedel ja sisevetel arvatakse pesitsevat kuni kaks tuhat paari ruikasid.
Et seda veetaimede padrikus peituvat lindu näha, peab varuma kannatlikkust ning end hilisel tunnil vaikselt ja varjatult roostikuhäilu servas paika seadma. Rooruika üle veetaimede või hundinuiapuhmaste vahel vilksatamisi kulgemas näha on linnuvaatlejale lausa tipphetk. Harukorral võib teda ka kiirustamata tiivalöökidega lennates oma asupaika vahetamas näha, jalad „lohakalt” rippu.
Pesa jaoks kannab rookanapaar kõrgema veetaimestiku varju madalale mättale kokku kaislatükke ja muid mulluseid taimejäänuseid, nii et moodustub vaksakõrgune kuhil. Selle keskele laugesse lohku muneb emalind aprilli lõpul ja maikuul 6–12 hallikasvalge koorega muna, mille jämedamal otsal peen pruun täpistus. Haudumisel osalevad mõlemad vanemad ja pojad kooruvad umbes kolme nädala järel. Alul on nad süsimusta udusulestikuga kaetud, nokk aga on kahkjaskollane. Rooruiga pojad viiakse pesast paaripäevastena välja, aga pärast toiduretki naasevad nad pessa puhkama. Lennuvõimeliseks saavad nad 8 nädala vanuselt, ent poole sellest ajast elavad iseseisvalt – vanemliku hooleta.
Rooruik tarbib valdavalt loomset toitu. Oma pika ja tugeva nokaga kougib ta põhjamudast igasugu usse, limuseid ja putukavastseid, haarab veepinnalt ja taimevartelt putukaid ja ämblikke ega jäta kinni nabimata väiksemaid kalu ja konni – neid surmab ta nokalöögiga kuklasse. Juhukorral tarbib rooruik raibetki, isegi roostikus lõpnud sõralisi – kahasse ronkade ja varestega, kusjuures tema söömaaeg jääb öötundidele, mil konkurendid puhkavad.
Eestis on rooruik arvatud III kaitsekategooriasse. Paraku ei tea ega pea sellest miskit haigrud ja loorkullid, saarmad ja mingid, kes võivad mõnegi ruigapesakonna viimseni nahka pista.