/nginx/o/2018/06/22/7915033t1haf75.png)
Pean vajalikuks vastata Heelia Sillamaa arvamusloole «Miks tähistada bakakraadi?» (PM 21.06) ja seda mitte sellepärast, et ma ei nõustuks artikli ideega, milleks on lõpetamiste ületähtsustamisele tähelepanu osutamine. Kuid kriitikat ei kannata selle edastamise viis, mis kahandab muidu asjaliku mõtte tõsiseltvõetavuse nullilähedaseks, kirjutab Daniel Tamm.
Ka mina ei jõudnud tänavu ühegi lähedase lõpetamisele, seda küll pigem asjaolude sunnil kui põhimõtete tõttu, ning ma nõustun, et valem «mida rohkem lilli ja like’e, seda kordaläinum päev» tasuks revideerimist.
Vastuolulised arvamused lõpetamiste (üle)tähtsustamise teemadel on teretulnud, kuid mitte põhjendamata jäetud väited pagana lumehelbekestest, mis ajakirjanduse üldist kvaliteeti vaid devalveerivad. Arstid väärivad alati tunnustamist, aga ülikool võiks idee poolest välja koolitada ka arutlemisvõimelisi inimesi, kes õpiksid kõrghariduse omandamise käigus näiteks loogiliselt kehtivaid arvamuslugusid koostama. Ühesõnaga arusaamatuks jääb, kes on see «me», kes õpib CV nimel majandust, kuna ei osanud muud eriala valida?
Hingekella löömine bakalaureusekraadile, sest «me ei ela eelmises sajandis», viitab sellele, et artikli eesmärgiks ei ole oma seisukoha põhjendamine, vaid kondi viskamine igihaljale osale ühiskonnast, kes igavesti noorsoo hukku kuulutama jääb. Seda enam, et problemaatilisele lõigule järgneb vabandav täiend, kus koer Muki abil ülevoolavust maha keeratakse. Silmakirjalikkuse omaks võtmine ei tähenda aga, et olukord oleks lahendatud. Kui rahunedes on arusaamad muutnud, ei näe ma põhjust nende avaldamiseks.
Pole mingit vajadust taanduda arvamusest, et «bakalaureusekraad ei ole eriline», aga miks sellel teemal üldse seisukoht võtta, kui see põhjendamata jääb? Juba järgmises lauses oma argumendi kitsaskohtadele osutamine pole kummardus kriitikutele, et näete, siit on teil hea kinni haarata, vaid autoripoolse laiskuse ilming. Vasturääkivustega tuleb tegeleda, ei piisa nendele osutamisest. Emotsionaalsed sõnavõtud, mille eesmärk on provotseerida, korjavad küll kahtlemata klikke, ent enne avaldamist tuleb mõelda, kas tegu on väidetega, mille kohale on tarvis oma täisnimi graveerida.
Hingekella löömine bakalaureusekraadile, sest «me ei ela eelmises sajandis», viitab sellele, et artikli eesmärgiks ei ole oma seisukoha põhjendamine, vaid kondi viskamine igihaljale osale ühiskonnast, kes igavesti noorsoo hukku kuulutama jääb.
Lõpetamine on tähenduslik eelkõike lõpetajatele enditele ning ei kätke endas vaid kleidi või ülikonna ära triikimist. Pidupäev sümboliseerib kogu vaeva, mis ühe või teise kraadi omandamise nahka läks ja on igaühe enda otsustada, kuidas ta ühele eluetapile punkti paneb. Olen nõus, et sotsiaalmeedia võidukäigu foonil on sündmuse jäädvustamine muutunud pahatihti sündmusest endast olulisemaks. On tarvis meelde tuletada, et samamoodi nagu langev puu teeb häält ka siis, kui keegi seda ei kuule, saab kool lõpetatud ka juhul, kui keegi seda üles ei pildista.
Kuid keegi ei palu vabaks võtta tervet juunikuud, et ühelt tseremoonialt teisele tõtata, asi on hoolivuse üles näitamises. Selleks sõbrad ja sugulased ju ongi ja kui nende saavutused rõõmu ei paku, on midagi nihu. Ma usun, et siin on autor minuga ühel meelel.
Kokkuvõttes on Sillamaa soov näidata seda, et lõpetamise puhul ei olegi ehk kõige olulisem lillesülemi ümbermõõt ning sotsiaalmeedias kogutud reaktsioonide arv, kuivõrd on küsitav, mis bakakraad tänapäeval üldse maksab ning kas seda nõnda suurejooneliselt tähistada tasub. Mina juhiksin aga tähelepanu sellele, et sarnaselt like’e ja lilli nõudvatele lõpetajatele kerjab klikke ja kommentaare argumenteerimata ja emotsionaalne arvamusavaldus.