Kohtusime viimati kolm kevadet tagasi. Ja nüüd nii jääbki, sest sind enam ei ole. On ainult mälestused, piisavalt värsked, piisavalt valusad.
Martin Rits: in memoriam Tartu Rock – lõpuvile on kõlanud, legend lahkunud (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks ma tajusin, nagu teisedki, et midagi on valesti. Juba mõnda aega, need viimased aastad. Aga et nii hullusti, seda keeldusin endale tunnistamast. Vahest seetõttu, et mälestused, need sinu hiilgeajad, püsisid sedavõrd kandvad. Küllap tajusime mõlemad, et tol õhtupoolikul kolm hooaega tagasi oli mängus midagi rohkemat. See oli soov olla taas tipus. Üle viie aasta. Viimast korda.
Nüüd mõtlen muidugi, et ehk oleksin pidanud tulema ka tänavu. Juba mullu pidanuks kohal olema. Pakkuma toetavat õlga, millest ehk vajaka jäi. Näitama häälekalt välja, et su sära pole tuhmunud ja kõik on jälle võimalik. Kuid kas seegi midagi muutnud oleks. Arvan, et siht oli selleks ajaks juba seatud. Juba siis, kui meie magusas võiduuimas olime. Ei mina ega ka sina olnud enam otsustajate ringis. See mäng käis üle meie peade. Elu oli meist suurem, nagu ikka.
Ehkki meie teed enam ei ristunud, hoidsin end sinu tegemistega kursis kuni lõpuni. Teadsin, et oli tagasilööke. Oma positiivsuses jõudsid sa minust siiski alati sammukese ette ja saatsid kindlameelse sõnumi, et kõik on kontrolli all. Kinnitasid spordimehelikult, et vorm on ajutine, aga klass igavene. Uskusin ja tulin mänguga kaasa.
Meenub päev, mil teatasid, et olude sunnil tuleb loobuda nimest. Tükikesest sinu hiilgeaja identiteedist. Leppisime kokku, et nii mina, nagu ka teised, kutsuvad sind endistviisi edasi. Tean nüüd, et tegime mõlemad halva mängu juures kõigest head nägu. Aga see toimis, me petsime teineteist ära. Nagu ka siis, kui ütlesid, et lahkub klubi tegelik arhitekt. Mees, kes aitas ületada kasvuraskused, kes nägi takistuste asemel võimalusi. Veel enne küsimuste tekkimist surusid uute juhtide käed mulle pihku ja kinnitasid, et usk ja tahe püsivad ka nendega. Süstisid lootust paremasse homsesse. Sellisesse, kus pelgalt rahanumber ei määra saatusi. Läks siiski teisiti, ent mis sest enam.
Kuidagi ei saa hinges rahu sellega, et jätsid endast lisaks toetajatele maha ka pühendunud mängijad. Peatreenergi jäi nõutult järele vaatama. Ka nende teekond jäi nüüd poolikuks. Virutasid ukse kinni, ilma et oleksid öelnud ainsatki sõna. Lasid teistel otsustada, meie selja taga, meie tuleviku. Ja see on valus. See ei olnud sinulik. Ei jäänud aega, et leppida. Ei jäänud võimalusi ümber veenda. Leida lahendusi.
Aga tea, et mina saan hakkama. Aja möödudes saavad ka teised. Siis meenutame sind jälle võidujanulise ja elutervena. Sellisena, kes lahkus areenilt, olles tipus. Mitte siis, kui hakkad teistele jalgu jääma ja kõik salamisi juba ootavad, et eest ära kaoksid. Mulle jäävad ka võidud. Jäävad emotsioonid, mille pärast me teineteist üldse leidsime. Ja ehk kohtume kunagi veel. Kui oled täitnud oma viimase lubaduse. Sa ju ikka mäletad, et nii jäi kokkulepe?