Viimased aastad on Euroopa Liidule olnud keerulised. Korraga on kerkinud mitu suurt probleemi, millele pole kiireid ja üheseid lahendusi. Ometi tuleb nendega järjekindlalt tegeleda, et need mured edasi paisudes Euroopa koostööd ohustama ei hakkaks.
Kõigepealt julgeolekumured. Praeguseks on kujunenud olukord, kus kõigis ELi liikmesriikides ütleb avalik arvamus, et ka euroliit peab panustama julgeolekusse ja kaitsesse. Seni on seda nähtud ennekõike NATO ülesandena. Muutunud olukorras aga soovivad inimesed ka euroliidult panust turvalisuse suurendamisse, nii et kõik võimalikud ressursid, kogemused ja oskused oleksid kaasatud.
Põhjused, miks kodanikud nii arvavad, on regiooniti ilmselt erinevad, kuid tulemus on sama. Nii peavad Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed ennekõike silmas Venemaa agressiivset käitumist, Lääne-Euroopa elanikud terrorismi ning Lõuna-Euroopa nii terrorismi kui lõunanaabruse konflikte ja sellest tingitud põgenikesurvet.
Euroliit on lõpuks otsustanud luua Euroopa Kaitseliidu, et alustada kaitsekoostööd ELi liikmesriikide vahel.
Seetõttu ongi euroliit lõpuks otsustanud luua Euroopa Kaitseliidu (Defence Union), et alustada kaitsekoostööd ELi liikmesriikide vahel. Järgmine eelarvekava näeb ette julgeolekukulude kolmekordistamist. Loomulikult on oluline koostöö NATOga ja dubleerimise vältimine, kuid arvesse tuleb võtta ka seda, et kõik liikmesriigid ei ole NATO liikmed. Ka nende oskused ja võimalused tuleb maksimaalselt kaasata, meile lähematest riikidest on need näiteks Soome ja Rootsi.
Ka on julgeolekus valdkondi, mis ei ole enam klassikaliselt sõjalised, vaid on tsiviileluga tihedalt läbi põimunud. Nende riskidega tegelemisel peab ELil olema selge roll. Need on näiteks hübriidohtudega tegelemine, küberjulgeolek või ka avaliku arvamuse mõjutamine valeuudiste abil.
Ka terrorismivastane võitlus vajab tihedat koostööd ja infovahetust. Enamiku Euroopa linnades läbi viidud terrorirünnakutest on teinud ELi riikide endi kodanikud, mitte gastrolöörid kuskilt mujalt. Seega tuleb senisest palju tõsisemalt tegelda radikaliseerumise põhjuste ja nende vältimisega Euroopa enda ühiskondades.
Kiiresti kasvav oht on küberrünnakud. Nüüdseks on selge, et edukas küberrünnak võib maksta ka elusid. On see siis näiteks küberrünnak tuumaelektrijaama või lennujuhtimiskeskuse või haiglasüsteemide vastu. Kõigis tulevikukonfliktides on oma osa küberrünnetel ning selleks peab Euroopa olema oluliselt paremini valmis. Olen Euroopa Parlamendis küberkaitse raportöör ning mu selleteemaline raport on hääletusel juunis.
Teine oluline ja ka emotsionaalne valdkond on põgenikekriis. Arvestades seda, kui palju on sõdu ja muid konflikte nii Euroopa lõuna- kui idanaabruses, siis põgenikesurve igal juhul jätkub. Nüüd on küsimus, millised on Euroopa võimalused seda survet leevendada, andes humanitaar- ja arenguabi riikidele, kes väljaspool Euroopat põgenikke vastu võtavad ning on konfliktiriigi naabruses.
Teine osa teemast on see, kuidas Euroopas kokku leppida põgenike vastuvõtus nii, et vähendada survet neile riikidele, kuhu otsene põgenikevoog suundub. Näiteks Itaalia ja Kreeka.
Samas tuleb vältida Euroopa-siseseid pingeid, mis on juba tekkinud sellest, et ühtki head lahendust pole seni leitud. Kvoodisüsteem hästi ei tööta, sest osa riike pole nõus põgenikke üldse vastu võtma. Teiseks on põgenikel Euroopa vaba liikumise tingimustes lõpuks ikkagi võimalik liikuda riiki, kuhu nad tegelikult jõuda tahavad, praegu peamiselt Saksamaale. Seega tuleb kasutada mitut elementi tugevast piirivalvest kuni rahalise toetuseni põgenikke vastuvõtvatele kogukondadele.
Oluline teema on muidugi ka Brexit, sest siiani pole selget ettekujutust, milline saab olema ELi ja Suurbritannia suhe pärast seda, kui Suurbritannia EList järgmise aasta märtsi lõpuks lahkub. Kas ja millisel kujul hakkab ta osalema Euroopa ühisturul, millised saavad olema teiste ELi riikide kodanike õigused Suurbritannias ja vastupidi. See selgusetus häirib euroliidu tegevust ka muudes valdkondades ning seetõttu on väga vajalik, et kokkulepe peagi sünniks.
Kiiresti kasvav oht on küberrünnakud. Nüüdseks on selge, et edukas küberrünnak võib maksta ka elusid.
Samas pole maha maetud ka lootus, et Suurbritannia siiski loobub viimasel hetkel EList lahkumisest. ELi eelarve kontekstis tähendab Suurbritannia lahkumine 12 miljardi euro suurust aastast auku.
Olukorra teeb Euroopale keerulisemaks ka ettearvamatu suhete seis USAga. Pärast Trumpi asumist presidendikohale on USA loobunud vabakaubanduslepingu kõnelustest ELiga ja taandunud kliima soojenemise vastase võitluse eesliinilt. Nüüd on ähvardamas Euroopat koguni kaubandussõjaga.
See kõik ei ole mõistlik areng, sest nii Euroopale kui USA-le on põhilised konkurendid maailmas hoopis teistsuguseid väärtusi järgivad Hiina ja Venemaa, aga mitte USA ja Euroopa teineteisele. Seega tuleks jätkuvalt pingutada selle nimel, et Euroopa ja USA liitlassuhet hoida ja arendada.
Tähtis on ka majanduse tervis. Viimasel ajal läheb Euroopa majandusel taas päris hästi, kuigi mõnes riigis kummitab tööpuudus, mis tekitab pessimismi ja negatiivseid hoiakuid ka suhtumises Euroopa Liitu. Noorte tööpuudus on väga suur Itaalia ja Hispaania piirkondades ning kohati mujalgi. Seetõttu on ka uue ELi eelarvekava üks eelisvaldkondi noored ja noortele suunatud võimalused.
Tõsine mure on keeruline suhete seis pikaajalise partneri ja naabri Türgiga, kel on oluline roll Süüriast lähtuvate põgenikega tegelemisel. Samuti ei paista mingitki Venemaa soovi suhteid läänemaailmaga parandada. Keerulised on lood energiajulgeoleku tagamisega, kus sõnad ja teod näiteks Nord Stream 2 asjus lahku lähevad ning Euroopa energiasõltuvus Vene gaasist suureneb.
Seoses kliimamuutustega ning temperatuuri tõusu ja jää sulamisega Arktikas võib ette näha ka võimalike pingete kasvu selles piirkonnas, kus tekib juurdepääs uutele maavararikastele aladele ning laevateedele. Ja Arktikas põrkuvad otseselt Euroopa, Venemaa, USA ja Kanada huvid, aga ka Hiina on järjest aktiivsem.
Seega tõsiseid muresid ja katsumusi Euroopal jätkub. Samas ei tohi unustada, et alles on kõik see oluline, mida euroliit on saavutanud. Alates Euroopa ühisturust, inimeste, kaupade ja teenuste vabast liikumisest, ühisest rahast, vaesemate riikide toetamisest ja paljust muust. Kuni tõsiasjani, et Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel ei sõdi.
Need, kes näiteks Eestis millegipärast ikka veel arvavad, et Eestil võiks paremini minna väljaspool Euroopa Liitu, võiksid vaadata, milline on näiteks Moldova olukord. Riik, mis vabanes meiega samal ajal Nõukogude Liidust, on Eestiga enam-vähem samas suurusjärgus, kuid ei ole Euroopa Liidus ega NATOs. Muidugi loodan, et ka Moldoval hakkab lõpuks hästi minema, kuid Eesti puhul ei näe ma ühtki majanduslikku, poliitilist ega julgeolekulist argumenti, et seada Eesti liikmelisuse põhjendatust Euroopa Liidus kahtluse alla.