OLLES LUGENUD 20. juuni Sakalast Marko Suurmägi artiklit (vaata «Kuidas osta veekeskust nii, et linnapea vangi ei läheks?» – toimetus), tundub, et Viljandi ujula ehitamise pika loo kohta saab ajakirjanikelt rohkem informatsiooni kui linna valitsevate poliitikute suust.
Mõni aeg tagasi saatsin ma linnavolikogu sekretärile palve kuulata mõnel majanduskomisjoni istungil linnajuhtide mõtteid võimaliku ujula või veekeskuse – ükskõik, mis siia on kavas rajada – majandamise väljavaadetest, arvestades linna rahakoti ahtust. Teemaks see 19. juuni komisjoni koosolekul saigi. Kirjale olid tulnud vastama linna teise ešeloni ametimehed. Linnavalitsuse liige Gert Elmaste tutvustas oma selgitust mööda isiklikke seisukohti.
Laias laastus paistab, et linna valitsevate parempoolsete poliitikute peas valitseb eelarvamus, et ettevõtjad, kes oma pakkumistega läbirääkimisi peavad, üritavad linna rahakoti arvelt rikastuda ja konkurente välja suretada.
HEA UUDIS NÄIKSE olevat, et pidurit on tõmmatud plaanile lammutada majad, mille eelmine linnavalitsus (kes üritas end igaveseks linnaarengu annaalidesse kirjutada) selle mõttega ostis.
Küsimusele, kui palju kulu tekitab linnale endiste vippide esindushoone ehk Vabaduse plats 6 maja lammutamine, vastati, et umbes 100 000 eurot. Võrdluseks on hea teada, et see on umbes pool linna teede remondiks plaanitavast summast aastal 2018. Ehk oleks selle raha eest mõistlikum jalgrattateid ehitada?
Pangamaja lammutamine olevat hoopis päevakorrast maha võetud. Seda saavat kasutada linna ja valla plaanitava veekeskuse majapidamishoonena.
Niisiis, häid uudiseid kuulsime ka.
UUE KOMISJONI või uurimisrühma loomine on märk, et asjaosalised üritavad otsustamisest kõrvale hiilida. Linnavalitsuse liikme Elmaste peamine sõnum oli, et Viljandi järve äärde plaanitav ujumis- ja vaba aja keskus ning Vabaduse platsi äärde kavandatav veekeskus on kaks täiesti ise asja. Suure tõenäosusega ongi. Minu küsimuste mõte oli aga, kuidas ükskõik kumma majandamine mõjutab linna rahalist seisu. Kõlama jäi seisukoht, et seda on võimatu ennustada ning linnavõimu ülesanne on ükskõik mis hinna eest rahvale ujumisvõimalust pakkuda.
Ehk siis: sellele, kui suured on võimalikud kulud, ei oska keegi vastust anda. Aga võiks ju osata? Ümber Viljandi 100 kilomeetri raadiuses on kümneid aastatepikkuse kogemusega ujulaid. Uurige järele ja andke rahvale teada! Pealegi, Jakobsoni kooli ujula on ju linna (ja ka linna ümbritsevaid inimesi) aastaid teenindanud. Vaadake piletimüügi aruandeid! Linna kuludokumendid on vahest säilinud. Teatud prognoose peaks olema võimalik teha.
HEA KÜSIMUS on seegi, kas veekeskuse asukoht kesklinnas tähendaks suuremat külastajate arvu. Alguses ehk küll, ent kui kauaks? Aura veekeskus Tartus on lähim, millel on linnarahva teenindamisest aastatepikkune kogemus. Soovitan sealt asja uurida.
Järveäärne projekt on hoopis teist masti. Selle mõju, kui see teoks peaks saama, oleks Viljandile suure tõenäosusega märkimisväärne.
Tõsi on, et hotellikompleks ning veekeskuses olevad muud vaba aja veetmise võimalused peavad ettevõtjale majanduslikus mõttes kasulikud olema. See ei tähenda aga, et linn ja vald peaksid väljapressimisele alluma.
KUI TULLA TAGASI artikli alguses viidatud loo juurde, siis selle autor on teinud terase tähelepaneku: avalikul sektoril ei ole peale toetuskõlblike klientide nimekirja võimalikule investorile suurt midagi välja käia.
Iga äri on risk ning kliendibaasi leidmine on ikka eelkõige ettevõtja mure. Uskuge mind: äriinimestel õnnestub see paremini kui poliitikutel. Iseseisvusaja kogemused on veenvalt tõestanud, et poliitikud on edukad vaid vastasseisu üleskütmisel.
Minu arvates ei peaks avalik võim suhtuma ettevõtjasse kui võimalikku liigkasuvõtjasse. Eriti kummastav on selliseid seisukohti kuulda ennast parempoolseks pidavate poliitikute suust. Sõlmitagu ühiste kavatsuste protokoll ja lõpetatagu venitamine! Muide, ettevõtjad pakuvad Viljandi elanikele mitmesuguseid teenuseid. Näiteks bussisõitu ja elektrit, talvel ka sooja.
LUGUPEETUD LINNA- ja vallajuht! Kui plaan on asja koos edasi viia (mis on minu arusaamist mööda väga hea mõte), siis igasugune komisjonide ja töörühmade moodustamine on otsustamisest kõrvalehiilimine. Istuge laua taha, võtke valla ja linna rahakott lauanurgale, küsige asjatundjate käest nõu ning otsustage ja andke avalikkusele oma otsustest teada. Teid on valitud otsuseid tegema, mitte vastutusest kõrvale hiilima.