/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Ei vasta tõele, et Eesti inimesed ei usalda oma kohtu- ega õigussüsteemi – Euroopa riikide võrdluses on usaldusnäitajad kõrvu Inglismaa ja Saksamaaga ning kaugelt paremad kui näiteks Ungaris, Poolas või Slovakkias, rääkimata miskipärast eriti madala usaldusväärsusega Sloveeniast.[1]
Ei vasta tõele, et Eestis oleks kohtuprotsessid alates materjalide kohtumajja jõudmisest kuni otsuse langetamiseni keskmiselt kuidagi eriliselt pikad. Asi on võrreldes ELi keskmiste menetlusaegadega lausa vastupidine.[2]
Ei vasta tõele, et Eestis pole võimalust seadust rikkunud kohtunikku ametist tagandada ja seda on ka tehtud.[3]
Ei vasta tõele seegi, et prokuratuuri üle ei teosta järelevalvet mitte keegi peale prokuratuuri enda.[4]
Lisaks. a) USAs ei saa rahvas kaugeltki kõiki kohtunikke poliitilistel valimistel valida Meile uudistest enim tuttava ülemkohtu kohtunikud määrab ametisse parlament presidendi ettepanekul ja sama kehtib ka osariikide juures tegutsevate föderaalkohtunike kohta; b) osas USA osariikides on üks osa kohtunikest valitavad ja muidugi, saab ka nii, aga …
Päris suur vahe on kuvaldaga segi peksmisel ja ütleme näiteks hambaarsti tööl!
Ma ei hakka kordama lugu jubedast mõrvast, mille lahendust absoluutselt iga terve tundeeluga inimene nõuab, sinu pojast või tütrest, kes sattus olema sündmuskoha läheduses ja kohtunikust, kes mõtleb rohkem ukse ees olevatele valimistele ja avalikkusele meeldimisele kui sellele, et kätte saadaks pärissüüdlane ega tehtaks patuoinaks sinu last. Ma ei hakka pikalt rääkima, et valimistel on kulud ja need peab keegi kandma – oligarhia oht.
Tasub tähele panna ja mõelda, et põhimõtteliselt teistsuguse süsteemiga käib kaasas ka tohutu hulk peenemat sorti eriteadmist – eksimuste ja õnnestumiste, vaidluste/võitluste ja nende vajadustest tingitud argumentide otsimise kogemust ja aastatega või lausa aastasadadega setitatud praktikat. On äärmiselt küsitav, kas on olemas ideaalset masinavärki, mille ühest kultuurist teise tõstmine läheks valude ja karile sõitmise ohtudeta.
Mina oleksin Eesti kohtusüsteemi muutmisel pigem päriselt konservatiiv ega soovitaks minna kuvaldaga segi peksma seda, mis üldjoontes toimib ja rahvusvahelises võrdluses paistab olevat pigem ikka edukamate hulgas. See omakorda ei tähenda napakust, mida EKRE aseesimees Martin Helme oma hiljutises Eesti Päevalehe loos kõigile oma varasematele ja tulevastele oponentidele omistab: «Asjad on parimas korras ja muuta ei ole vaja midagi». Päris suur vahe on siiski segi peksmisel ja ütleme näiteks hambaarsti tööl!
Kui riigikogu liige soovib teistsuguseid kohtulahendeid, peab ta algatama täpsema ja tema poliitilisele programmile vastava seaduse vastuvõtmise ning saama sellele parlamendi hääletusel toetuse. See on kindlasti vähem huvitav ja hoogne, kui ähvardamine ja (vähemalt praegu) kokku umbes veerandi valijaskonna kõhklustel ja tunnetel mängimine. Vaja oleks seda peentööd riigikogus aga rohkem kui räuskamist.
[1] Värskeima Eurobaromeetri (märts 2018) järgi usaldab oma õigussüsteemi näiteks 85 protsenti taanlastest ja soomlastest. Järgnevad riburada Holland, Rootsi, Saksamaa Austria, Luksemburg, Ühendkuningriik ja siis Eesti oma kõrge 60–65-protsendilise usaldusega. Neid, kes pigem ei usalda, on meil Eurobaromeetri järgi umbes sama palju, kui näiteks pika ja katkestusteta kohtutraditsiooniga Inglismaal või me oma õigussüsteemi eeskujuriigis Saksamaal – umbes veerand. Saba lõpus on Sloveenia, kus miskipärast usaldab oma õigussüsteemi 16 ega usalda tervelt 81 protsenti vastajatest. Ungaris, Hispaanias ja Bulgaarias on usaldusnäitaja vastupidine Eesti tulemustele: üle 70 protsendi kalduvad oma riigi õigussüsteemi mitte usaldama ja usaldajaid on umbes umber veerand. http://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/Chart/getChart/themeKy/18/groupKy/100
Võib-olla on see Eurobaromeeter kuidagi võlts ja ära vussitud? Näiteks, jaanuaris tellis mõttekoda MTÜ Ühiskonna Uuringute Instituut Turu-uuringute ASilt küsitluse «Mil määral te usaldate järgmisi institutsioone?» Kohtuvõimu tulemus on selle järgi sama – kokku 65 protsenti üle 18-aastastest Eesti kodanikest vastas, et usaldab kohtuvõimu täiesti (18%) või pigem usaldab (47%). Mitteusaldajaid oli jällegi umbes veerand – üldse ei usalda 6 ja pigem ei usalda 18 protsenti.
Olgu, enamik ei puutu kohtutega suuremat kokku ja vast me lihtsalt ei tunne kodanikena asja. Eelmise aasta oktoobris tehtud rahuloluuuringus küsiti kohtusse pöördujatelt, kohtuistungil käinutelt, kohtuotsuse kätte saanutelt ja ka kohtuproffidelt (prokurörid ja advokaadid), kas nad on kohtute tööga rahul (peale selle veel igasuguseid detailsemaid küsimusi). Võtke või jätke või kritiseerige uuringut üksikasjalikult (näiteks vastuse andjate osa neist, kellelt küsiti), aga selle kokkuvõttes on usaldusnäitajad koguni kõrgemad kui lihtsalt niisama kodanikelt küsides.
[3] Kohtunike distsiplinaarkolleegiumi otsusega on distsiplinaarsüüteo tõttu kohaldatud rangeimat karistust (st ametist tagandamist) neljal korral (aastatel 1994, 2001, 2011 ja 2017). Kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu on kohtunikuametist tagandatud samuti neli kohtunikku (aastatel 1998, 2003, 2003 ja 2008). Kusjuures kohtute seadust täiendati 2012. aastal sättega, et kohtunikku ei vabastata kohtuniku enda soovil või ametisse sobimatuse tõttu tema suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse kestel. See tähendab, et metist tagandamise kartuses ei saa omal soovil ametist lahkuda, vaid esmalt tuleb ära oodata distsiplinaarmenetluse tulemus (justiitsministeeriumi andmed).
[4] Tõsi, prokuratuuri tegevuse korraldamise üle on vaidlusi, ent nende mõistmiseks on samuti hea meelde tuletada, milline on praegune seis. Prokuratuur juba ongi justiitsministri valitsemisalas. Peaprokurör ei ole eluaegne amet, vaid nii tema kui ka juhtivprokuröri ametiaeg kestab praegu kehtiva seaduse järgi viis aastat. Riigi peaprokuröri nimetab ametisse vabariigi valitsus justiitsministri ettepanekul, järgmise taseme prokurörid nimetab ametisse minister peaprokuröri ettepanekul ja madalamad tasemed peaprokurör. Peaprokurör peab esitama aruande nii justiitsministrile kui ka riigikogule ja annab vajadusel vastuseid ka riigikogu (õigus)komisjoni ees. Põhimõtteliselt saab peaprokuröri tegevusele anda juba praegugi hinnanguid jooksvalt ja korraline vahetus või vähemasti selle kaalumine käib iga viie aasta järel. Veel: õigust mõistab ainult kohus. See tähendab, et igas üksikus asjas kontrollitaksegi prokuratuuri versiooni ja ka töövõtteid kohtus ja vajadusel tehakse seda mitmes kohtuastmes.