Kui peenhäälestusest muigamata rääkida, siis saab seda teha tehnoloogias. Aina enam kohtame kõikvõimalikke mikro- ja nanovidinaid, olgu siis elektroonikas või otse igapäevaelus. Mikrokiud ehk mikrofiiber on väga levinud, ent milles peitub selle edu saladus?
Võidukäiku alustas mikrofiiber loomulikult sõja- ja sporditööstuses. Mikrofiibrist spordiriietus on kerge, tugev, vastupidav ja niiskust hülgav – ideaalne kergejõustiklastele, jalgratturitele ja väga paljudele ekstreem- ja muidusportlastele. Ameerika sõjaväes võeti mikrofiibrist aluspesu kiiresti kasutusele, kuid peagi keelati merejalaväelastel selle kandmine. Miks? Sest terroristide lõhkeseadeldiste plahvatuskoha lähistel saadav termoimpulss sulatas kiud nahapinnale ja tekitas suuremat kahju kui tavaline aluspesu.
Keemiliselt koostiselt on mikrofiiber kas polüester- või polüamiidmaterjal (nailon, Kevlar, Nomex jpt) või nende segu koos polüpropüleeni ja täitelisanditega. Lisandid muudavad materjali omadusi vastavalt vajadusele, näiteks elektrijuhtivuse parandamiseks lisatakse metallosakesi, tugevdamiseks on kasutusel süsinik-nanotorud, antibakteriaalset toimet tõstavad hõbeda mikroosakesed, vee imavust või vett hülgavust parandavad hüdrofiilsed ja -foobsed ained. Ülipeene sünteetilise kiu uurimise ja tootmise ajalugu ulatub eelmise sajandi 50ndatesse, kuid suure hüppe tegid jaapanlased 60ndatel. Igapäevaelu vallutamine võttis mikrokiul siiski aega 1970–1990ndateni.
Läbipõrumine tippspordis