/nginx/o/2018/07/03/7932892t1hb89c.jpg)
Kaks kuud ametis olnud tervise- ja tööminister Riina Sikkut nendib intervjuus Tartu Postimehele, et Eesti tervishoiuvaldkonnas ei analüüsita ravitulemusi, kuid ta leiab, et meil tuleb hakata süsteemselt ravikvaliteediga tegelema. Muu hulgas tuleks tema meelest sisse seada mittesüüline patsiendikindlustus.
Ütlesite esimesel tööpäeval intervjuus Postimehele, et kui leiduks lihtne lahendus saada noori tohtreid Eestisse juurde, oleks see ammu ära tehtud. Ometi võeti 20. juuni seisuga peremeditsiini residentuuri vastu 30 inimest, aga soovijaid oli 48. Miks ei looda rohkem kohti või ei lubata huvilistel oma raha eest residentuuris õppida?
Eks see olegi otsustuskoht. Piiri paneb ette see, kui palju mahub inimesi residentuuri juhendajate käe alla õppima. Koolitatavate arstide arvu peetakse Eestis praegu optimaalseks. Asi pole ainult residentuurikohtade arvus. Kõigil erialadel residentuurikohad ei täitu, küsimus on pigem erialade populariseerimises ja selles, et arstid jääks pärast õppe lõpetamist tööle Eestisse ja tahaks ka maal töötada.
Kui residentuuri pürgija ei saa Eestis kohta, läheb ta tõenäoliselt välismaale ja sinna ta ka jääb.
Suure väljarände aeg on möödas. Ma saan aru, et tekitab küsimusi, et kellele me arste koolitame ja miks me rahastame Soome minevate arstide õpet. Aga mõni arst lähebki residentuuri välismaale, see on loogiline. Meil on väga palju häid näiteid, kus inimesed õpivad ja töötavad välismaal ja tulevad tagasi. Ja meil on sellise kogemusega inimesi väga vaja.
Kas riik pole mõelnud tasuliste residentuurikohtade avamisele?
Tasuta kõrgharidusega on uks eestikeelsele tasulisele kõrgharidusele kinni pandud. Kas seda tuleks muuta, on hariduspoliitika küsimus. Siin tulebki tervishoiusektoril kaasa rääkida.
Eestis rahastatakse tervishoiusüsteemi mahupõhiselt. Keegi ei uuri, kas näiteks uue puusaliigese panemisega tekkis patsiendil mõni tüsistus. Kas ja millal hakatakse analüüsima ravi tulemusi?
Jaa, hakatakse. Eestis on seni rõhk olnud sellel, et liikuda nõukogudeaegsest süsteemist kaasaegsesse. See puudutab kõike: arstide õpet, ravijuhendeid ja muud. Seni on olnud rõhk efektiivsusel ja mahul. Nüüd peame liikuma tulemuseni. See on oluliselt keerulisem mahu mõõtmisest.
Milline süsteem luuakse?
Hakkame süsteemselt kvaliteediga tegelema ja tulemusi hindama.
Haiglate ja teiste tervishoiuteenuste osutajate lepingutesse hakkame järk-järgult lisama tulemuspõhise rahastamise aspekte. Selle peamine eesmärk on võimaldada teenuse osutajal valida, kuidas ta kokkulepitud ravitulemuse – näiteks selle, et diabeedihaige veresuhkru näitaja on püsivalt normi piires – saavutab. Seda selle asemel, et kirjutatada ette, mitu arsti vastuvõttu või muud protseduuri keskmiselt ühele haigele teha võib. Eelkõige peaks selline rahastamine võimaldama patsientide probleemide terviklikku käsitlemist eriarstiabis, aga miks mitte ka pere- ja eriarstiabi koostöös.
Alates käesolevast aastast on Hiiumaa haiglas eelarvepõhine rahastamine, kus ei ole enam ravijuhtude arvu, vaid on aastaeelarve ja haigla võtab vastu nii palju haigeid, kui tuleb ja aitab korraldada nende ravi kas kohapealsete arstide abiga või suunates neid edasi. Hiiumaa haiglas katsetame uut rahastamist vähemalt ühe aasta, aga sarnase rahastamisviisi vajadus on ka teistes maakonnahaiglates. Üleminek uuele süsteemile võtab aega mitu aastat.
Viimatiste konfliktsete juhtumite puhul, mis ka meediast on läbi käinud, on olnud õhus küsimus, mida me nüüd teeme. Me ei saa igale protseduurile järelevalvet teha. Tervishoiusüsteem peab olema üles ehitatud nii, et see toetab pädevat tööd ja annab patsiendile usalduse süsteemi suhtes.
Pädevuse hindamine ei ole aga ametnike teha. Kolleeg saab hinnata kolleegi. Seega meil peaks olema erialaseltsi tasemel hindamine. Me ei taha arsti ühe eksimuse pärast eluaegselt karistada. Eksimisel on vahel ka objektiivsed põhjused. Kui inimene tahab pädevust tõsta ja edasi töötada, siis tal peab see võimalus olema.
Siin on oluline rääkida usaldusest. Viimasest ajast on Tartu ülikooli kliinikumist tuua kaks värvikat näidet, mis patsientide usaldust riivasid. Esiteks tõstis erakorralise meditsiini osakonna valvearst patsiendi peale väidetavalt ilma põhjuseta häält ja teiseks jäi patsient uuringumasinasse kinni ning see vaikiti ka maha. Kuidas saavad inimesed tervishoiusüsteemi tervikuna usaldada, kui nad ei tea, kuidas ja kas eksimustega tegeletakse?
Olen kindel, et Tartu ülikooli kliinikum ei taha juhtunut unustada. See ei ole tavateadmine, et eksimused juhtuvad meditsiinis, aga patsient saab pöörduda kaebustega terviseametisse ja Sotsiaalministeeriumi kvaliteedikomisjoni. Praegune süüline süsteem lõpeb arsti jaoks kohtuga. Ühtlasi on kohtupraktika näidanud, et asjad lahendatakse kokkuleppemenetluses. Seega on täiesti normaalne, et haiglad hüvitavad kahjusid. See ei oleks patsiendisõbralik, kui probleemidega tuleks tegeleda kohtus.
Meil on olnud pikalt töös plaan luua mittesüüline patsiendikindlustus. Sellega käib kaasas ideaal, et kõik tervishoiutöötajad ise annavad teada, kui tehakse viga. Suund on see, et arsti ei karistata, vaid õpitakse vigadest. Oluline on ka see, et patsient saaks eksimuse puhul kompensatsiooni ilma, et ta peaks kohtutee jalgade alla võtma. Kõigil ei ole kohtusse pöördumiseks raha. Praegune ebavõrdne seis peab muutuma.
Hiljuti käidi välja idee luua 2025. aastaks Põhja-Eesti regionaalhaiglale (PERH) ja Tartu ülikooli kliinikumile ühine residentuur. Kuivõrd tõenäoliseks te peate, et ühel heal päeval on need haiglad tervenisti ühendatud?
Öelda, et käsil on liitmine, on praegu ehk liialdus. Aga võib-olla viib koostöö selleni välja. Ühine residentuuriõpe ja kliiniline teadustöö on tänuväärne idee. Mingit suurt otsust pole haiglate liitmise kohta tehtud, asi on arutelu faasis.
Millisena teie näete maakondlike väikehaiglate funktsiooni tulevikus?
Mõistan neid, kes muretsevad bussiliinide, apteekide, koolide ja nüüd ka sünnitusosakondade püsimajäämise pärast. Usun, et kodu juures peavad olema need teenused, mida läheb tihti vaja, näiteks perearsti vastuvõtt, erakorraline meditsiiniline abi, vereproovi andmise võimalus ja võib-olla ka kardioloogi vastuvõtt. Iga analüüsi pärast Tartusse sõita ei ole realistlik.
Keskmine Eesti naine sünnitab aga alla kahe korra elus. Mina ei taha teha kompromisse ravikvaliteedi osas, mistõttu pean õigeks, et sünnitusabi kui kõrge riskiga teenus on kättesaadav kõrgema etapi haiglates. Seda eelkõige ema ja lapse tervise huvides.
Väiksemates haiglates tuleb kindlasti tagada raseduse jälgimise ja emadushoolduse kättesaadavus. Ka imetamise nõustamist on sageli vaja. Nendele teenustele võiks sünnitusabi asemel rohkem rõhku panna.
Samas ei tohi takistada erialaarstide töötamist maakondades, kuid nad tahavad jätkata tööd maakonnahaiglas. Me ei või panna kätt ette ega öelda, et vot seda teenust me seal ei paku ja ta ei tohi seal töötada.
Loodetavasti iga maakonnahaigla spetsialiseerub ehk leiab oma niši. Heaks näiteks on siin Viljandi haigla, kus tegeletakse psühhiaatriaga. Eesti on nii väike, et igal haiglal võib oma nägu ja eripära olla.