Istessetõusudega kõrgkooli

Sven Hõbemägi
, kehakultuuri magister, treener
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Hõbemägi
Sven Hõbemägi Foto: Erakogu

Vastuvõtt kõrgkoolidesse on alanud ning mitmes neist tehakse üldfüüsilised katsed, mis on kindlasti omal kohal, kui soovitakse saada päästjaks, politseinikuks või mõne teise tubli ameti esindajaks, kelle töö nõuab ka head üldfüüsilist vormi. Kõik tundubki justkui loogiline ja asjakohane, aga kas ka sisuliselt?

Hiljuti lugesin üht pealkirja, et pooled sisekaitseakadeemiasse sisseastujad põruvad, kuna ei jõua istesse tõusta. Treenerina tekkis mul juba professionaalne huvi sellise pealkirjaga loole pilk peale visata. Artiklit lugedes sain teada, et üheks läbikukkumise või testi mittesooritamise põhjuseks ongi just artikli pealkirjas mainitud “tegelane” – istessetõus ehk kõhulihaste harjutus, mida ei suudeta piisav arv kordi sooritada.

Kõik oleks nagu arusaadav. Võime välja lugeda, et noored on tänapäeval nõrgad, kukuvad üldfüüsilistel katsetel kergesti läbi jne. Kindlasti on teatud protsent selliseid, kes ongi väga passiivsed, sellest tulenevalt ülekaalulised, füüsiliselt nõrgad, aga et ikka ja jälle peetakse istessetõusu ka kõhulihaseid arendavaks harjutuseks, ei ole päris korrektne, nagu pole seda ka see, et jutuksolev harjutus võib mõne andeka ja üldfüüsiliselt võimeka noore koolist kõrvale jätta. Korrektsuse huvides olgu siinkohal öeldud, et istessetõusu puhul töötavad kõhulihased ainult väikese protsendi tervest harjutuse sooritamise mahust ning ülejäänud harjutuse sooritamine tehakse teiste lihaste arvelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles