Kui läinud sügisel Rakvere võimuliit kokku pandi, suruti sinna kaks vastakat lubadusepunkti: tuua tagasi traditsiooniline jõulukuusk vastukaaluks maailmaski laineid löönud kunstilisele kuusele ja rajada linna keskele turismiatraktsioon. Milline see täpselt on, selle peab otsustama ideekonkurss.
Rakvere probleem on selles, et kesklinnas puudub elu ning turisti ei huvita linnakeses midagi peale Aqva veekeskuse ja linnuse. Kohalik meelelahutus käib linna servas Põhjakeskuse nime kandvas universaalkaupluses.
Mis probleem oli võimuliidul kunstilise kuusega, mis vähemasti jõulukuul tõi siia inimesi lähedalt ja kaugelt, sellest ei saagi lõpuni aru. Igatahes on viis aastat neid installatsioone välja mõelnud linnakunstnik nüüdseks töölt lahkunud.
Välja on vahetatud ka kultuurijuht ja teisi ametnikke ning Tarka Majja rajatud raekojas käib päris armutu omavaheline kemplemine, mis linna arendamisele mõistagi kuidagi kasuks ei tule.
Paar kuud tagasi asuti umbusaldama Isamaliitu kuuluvat volikogu esimeest ja teisi isamaaliitlasi, ent kuigi peied olid välja kuulutatud, polnud matuselisi kusagil – nimelt otsustati viimasel hetkel, et püütakse ikka asju sõbralikult edasi ajada.
Sõbralikkusest on aga asi kaugel ning viimatisel volikogu istungil aeti reformierakondlasest linnapea Marko Torm totaalselt endast välja, kui küsimuse all oli mõne vapiürituse ärajäämine või Rakverest väljakolimine. Jutt oli Viru ralli linnakatsest ja meeste tantsupeost. «S... linnapea olen,» vastas silmanähatvalt ärritunud Torm kriitikale. Hiljem lendasid lausa taldrikud ja helkisid pisarad.
Paraku juhtub meie kiirustavas maailmas sageli nii, et tõmbame häid ideid maha juba eos, ilma asjasse süüvimata.
Aga mis atraktsioon ikkagi linna keskele ehitada? Vastuse pakkus välja disainer Priit Verlin ilma igasuguse konkursita – ta püstitaks keskplatsile maailma suurima liivakellatorni.
Seda mudelit linnapäevadel nähes tahtsid tavalised laadalised hakata juba raha annetama, linnavolikogus aga tekkis küsimus: miks pole liivakell traditsioonilise liivakella kujuga? Jälle! Nagu pidi olema kuusekujuline jõulukuusk.
Meenuvad ajad, mil vastavad organid määrasid kunstis, kirjanduses ja muus, millised peavad olema pintslitõmbed, millised sõnad ja millised noodid.
Olen nõus, et liivakellakujuline võib olla maestro Kalju Suure pildistatud alasti neiu ikoonilisel aktifotol, aga kindlasti ei pea olema liivakellakujuline Rakvere kesklinna püstitatav liivakellatorn. Tuletagem meelde, et ka sellesama Priit Verlini Tartu kunstikooli aegne tool Allegro, mis lõi laineid Kölni mööblimessil ja pandi maailma disaini aastaraamatusse, ei olnud tegelikult toolikujuline, vaid meenutab saksofoni.
Paraku juhtub meie kiirustavas maailmas sageli nii, et tõmbame häid ideid maha juba eos, ilma asjasse süüvimata. Just see liivakell aitaks kõigil – nii omadel kui ka külalistel – mõtteid korrastada ja aega teisiti hinnata.