Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi teab, mida tähendab juhtida üht Eesti paremat kooli, kuhu igal kevadel on suur uute õpilaste tung. Ehk on edu võti põhimõttes, et keskpärased inimesed ei peaks koolis töötama?
Tellijale
Toomas Kruusimägi: «Koolis peaksid töötama parimad!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kool algab kooliukselt, mõtlen, sisenedes Estonia puiesteel asuvasse Eesti vanimasse inglise keele ja kultuuri süvaõppega kooli, mis jätkab kunagise Tallinna 7. keskkooli traditsioone. Direktori kabineti poole astudes tuleb läbida koridor, mille kaht külge ääristavast garderoobist ei löö – erinevalt senistest kooliriidehoiu kogemustest – vastu higiste jalanõude ebameeldiv lõhn.
Kogu eeskoda lõhnab hoopis puhtuse järele. Lausa piinlik kord hakkab silma kogu koolimajas – lumivalged seinad ja klassiruumide uksed, kriimudeta põrandad ja plekkideta peeglid. Ja milline koolisaal neil veel on – nagu Tartu Ülikooli aula vähendatud variant!
Käes on viimane koolinädal ja maja täis mõnusat suve-eelset saginat. Kui akendest ei kostaks sisse lakkamatu liiklusmüra, võiks koolijuhi kabinetti pidada ses molekulide liikumises tõeliseks oaasiks.
Direktor Toomas Kruusimägi (48) on inglise kolledžit juhtinud kaksteist aastat, võideldes selle aja jooksul koolile välja oma spordihoone koos ujulaga, rahvusvahelise õppekava, mille järgi õpetatakse lapsi paljudes koolides üle maailma, ja hoidnud koos meeskonnaga ülal kooli head mainet. Arter käis uurimas, mida erilist ta selleks kõigeks teeb.
Tänavustele kooliminejatele ja nende vanematele võib Tallinnas sügavalt kaasa tunda – sellist tohuvabohu ja trianglit, et lapsele koolikohta saada, pole siinmail varem nähtud. Eeldan, et sellist segadust pole ka teie varem üle elanud.
Pean tunnistama, et ei ole tõesti. Mul on tõsiselt kahju sel aastal Tallinnas kooli minevate laste vanematest. Olen mitu korda mõelnud, et küll on ikka hea, et mu lapsed on juba suured, et ei ole vaja seda 1. klassi minemise kadalippu läbi teha.
Mis siis juhtus? Kes tegi vea, et peame tundma kaasa nii lastele, kes sügisel Tallinnas kooli lähevad, kui ka nende vanematele?
Raske vastata. Ma ei oska välja tuua üht konkreetset inimest või institutsiooni, kes vea tegi. Soov, et 1. klassi minejad ei pea katseid tegema, on tore ja üllas ja õige. Teisalt – välja lõid meie hariduse valukohad, mis annavad eriti tunda Tallinnas, mis on ju ikkagi kolmandik Eestist. Siinne koolivõrk ei vasta tänapäeva tingimustele.
Laste arv linna eri piirkondades on erinev. Mistõttu ei olegi võimalik kõigile kodulähedast kooli pakkuda, sest neid ei pruugi lihtsalt nii palju olla.
Kogu see segadus oleks olnud väiksem, kui lastevanematel oleks suurem kindlus kvaliteetse hariduse olemasolu kohta ka väljaspool kesklinnakoole. Teisisõnu – parandada tuleks linnapoolset hariduse juhtimist, koolijuhtide endi tegemisi või tegematajätmisi. Tekkinud kaoses on palju teemasid, mida ei ole võimalik kaotada ühe õigusaktiga või kahe-kolme kuuga.
Toon näite kas või linnaplaneerimisest. Täna hommikul kuulsin uudistest, et endisele hipodroomi alale tahetakse rajada uus elamurajoon. Seal peaks saama elamise umbes tuhat peret.
Detailplaneeringus on nähtud ette küll lasteaed, ent kooli ei ole linn oma tingimustesse sisse kirjutanud. Kui vaadata seda piirkonda, siis kooli valikuid seal palju ei ole. Kus need uue elurajooni lapsed õppima hakkavad?
Linna planeerides tuleks vaadata kompleksselt, kuidas pakutakse sinna elama asuvatele inimestele teenuseid – need kõik on ju valdavalt lastega pered.
Kui meile meeldib Soomest näiteid tuua, siis seal vaadatakse uut elamurajooni planeerides väga hoolikalt üle avalikke teenuseid pakkuvad hooned, et ei tekiks olukorda, nagu praegu on näiteks Pirital või Nõmmel, kus lastel pole kuhugi kooli minna.
Teie kool tuli sest tohuvabohust puhtalt välja, ei pidanud lisaklasse avama?
Meil oleks olnud võimalus avada lisaklass algusega kell 15 – nii hilja pole see aga võimalik. Elame kroonilises ruumipuuduses. Mõeldes põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele, mis sätestab vaid 24 õpilasega klassid, siis ainuüksi sel põhjusel pole meil võimalik rohkem õpilasi vastu võtta.
Kes peaks võtma kogu loos vastutuse? Kas Tallinna haridusameti juht peaks tagasi astuma?
Hea küsimus. Nii palju kui mina olen kuulnud, sai kogu segadus alguse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest. Kindlasti oleks saanud asju paremini teha – kui suur on kellegi süü, peaksid välja selgitama need, kes vastavad ametnikud ametisse on pannud.
Olukord katsetega läks sel kevadel päris hulluks. Lugesin lehest, et üks vanem esitas avalduse korraga 19 kooli. Kuivõrd olete nõus, et lapsevanemad teostavad oma saavutamata unistusi laste peal, drillides neid eliitkoolide eksamiteks ja vedades eri koolidesse katsetele?
Katsed on iga kevad kuum teema, aga sel kevadel oli see tõesti eriti jõuline.
Mäletan, kui mu enda lapsed kooli läksid – see oli 16-17 aastat tagasi –, käisime meiegi nendega vestlusel. Mis tähendas, et kuni ema-isaga juttu aeti, vesteldi lapsega teises ruumis, loeti, kirjutati, arvutati.
Pärast seda jagati nad ühe või teise tasemega klassidesse. Kogu küsimus taandub tegelikult kooli juhtimise kvaliteedile. Kui lapsevanemal on teadmine, et tema kodu lähedases koolis saab laps sama hea hariduse kui kesklinnakoolis, siis oleks kõigil palju rahulikum tööd teha.
Kui nimetada Tallinna koolide nimesid, siis peaks iga nime taha tekkima mingi märksõna. Kesklinnakoolide puhul on need sõnad üldjuhul teada. Aga mida kirjutab lapsevanem näiteks mõne nn magalarajooni gümnaasiumi nime taha? Meil on tegelikult palju häid koole, küsimus on vaid, kuivõrd on see teadmine lastevanemateni viidud.
Eliitkooli mõistesse on klassiviha sisse kodeeritud. Paljud arvavad, et eliitkoole pole vaja, et ühtlustame koolid. Mis tähendab, et võtame eliitkoolidelt ära hea ja teeme kõik keskmisteks. Kuidas aga teha nii, et võrdsustame ülespoole – et ka väikses maakohas asuv kool oleks eliitkool?
Ega midagi uut siin päikese all ei ole – kõik koolijuhid on valitavad. Koolide taseme parandamine hakkab pihta omavalitsustest, sest nemad valivad juhte. On võimalik teha heade koolide filiaale, viia koole ühtse juhtimise alla, luua föderatsioone... meetodeid ja lahendusi on siin rohkem kui üks.
Kui meie koolile anti akrediteering õpetada rahvusvahelise IBO õppekava alusel, tähendab see, et peame kahe aasta pärast esitama sisehindamisaruande, siis tullakse kooli visiidile ja antakse hinnang. Kui me ei ole nõutavat kvaliteeti taganud, võetakse litsents ehk koolitusluba meilt lihtsalt ära. Eestis on samuti riiklikult rakendatavad koolide sisehindamise süsteemid, aga see tegevus pole olnud jätkusuutlik, pole suudetud luua terviklikku süsteemi.
Mida on teie kool teinud selleks, et seda nimetatakse õigustatult eliitkooliks? Andke mõni eeskujunipp teistele koolidele.
Me ei ole midagi teinud selle nimel, et meie kohta kasutataks nimetust eliitkool. Me ise ei kasuta sellist sõna kunagi. Sest mina ei saa nimetada ennast ega ka seda kooli eliiti kuuluvaks.
Teeme päev päeva kõrval tööd, et pakkuda nendele noortele ja peredele, kes meid usaldavad ja meile tulevad, arengukeskkonda. Kool on praegu koht, kus peaks olema väga aktiivne kodu ja kooli koostöö, vaid nõnda saab noor inimene parima keskkonna, kus areneda.
Hea kooli tunnetus algab pereväärtustest – kas need lähevad kooli omadega kokku. See on ühistegemine. Meie koolis õpib palju lapsi peredest, kes on siiralt huvitunud oma lapsest – et ta saaks vundamendi, mis võimaldab elus hakkama saada ja oma karjääri üles ehitada. Tal on adekvaatne minapilt, ta oskab tööd teha ja pingutada ning ka nautida seda, mida teeb.
Ja sellised lapsed tunnete te ära juba 1. klassi katsetel?
Kõik lapsed on ju andekad. Osal avalduvad anded varem, osal hiljem. Mõnel ei löö aga kunagi välja, sest ei ole vastavat keskkonda. Mida me kindlasti ei soovi, on n-ö ette õpetatud lapsed. Lapse enda valmisolek õppida on tähtis, proovime neis seda alget leida.
Ükski õpetamine ega arendamine ei ole kunagi kahjuks, aga ette õpetamine eesmärgiga, et laps saaks soovitud prestiižsesse kooli, on vale eesmärk. Hoopis õigem eesmärk on, et lapsest kasvaks korralik, haritud, rõõmus kodanik.
Mitmed teadlased on arvanud, et katsed seitsmeaastastele lastele pole tõsiselt võetavad. See ei anna eelist olla tulevikus kindral. Kes tahab õppida ja ennast täiendada, saab seda teha alati.
Absoluutselt! Kas vanemad on mõelnud, tehes lapsega katseid kolme-nelja kooli, mis võiks olla see kool, kuhu laps ise minna tahab, mis teda tõesti huvitab?
Kas vanemad on sellest oma lapsega rääkinud? Tarkus on meie ümber ju kogu aeg olemas. See, kes on tahtnud targaks saada, on seda alati ka saanud. Kui minna kooli, millel on teada-tuntud nimi, ja seal mitte midagi teha – ega sellepärast inimene ju veel targemaks muutu! Kool saab olla arengu soodustaja, aga ta võib olla ka arengu takistaja.
Kuidas olete lahendanud oma koolis heade õpetajate küsimuse? Millega neid kooli tööle meelitate ja motiveerite?
Meil on avalikud konkursid, nagu enamikus koolides. Ja paraku ei ole meil kuidagi lihtsam leida näiteks loodusainete õpetajat kui ükskõik millisel teisel koolil. Füüsika, matemaatika, bioloogia ja keemia õpetaja leidmine on tõeliselt raske. Aga selles olen küll kindel, et keskpäraste oskuste ja teadmistega inimene ei peaks koolis töötama. Koolis peaksid töötama parimad.
Õpetajate järelkasvu peaks hakkama vaatama gümnaasiumide parimate lõpetajate hulgast. Praegune olukord on absurdne – kui sa kuhugi sisse ei saanud ja midagi muud tegema ei pääse, siis olgu peale, läheb õpetajaks. Õpetaja koht ei ole kohatäide, et kõlbab kah, toob vähemalt leiva lauale.
Mis on hea õpetaja õiglane palk?
Vaatame, mis on tippspetsialisti palk. Õpetaja oma ei peaks olema mitte alla selle.
Pakun, et vanas rahas 30 000 brutos kuus?
Ma arvan küll, jah.
Selle summa eest saaks kool hakata juba õpetajaid valima?
Oluliselt rohkem, kui ta seda praegu teha saab.
Kui palju õpetaja teie koolis praegu palka saab?
Praegu kooli tööle tulles on õpetaja brutopalk kroonides 10 480. Nii palju kui mina olen asjast aru saanud, peaks palga määr sõltuma vastutuse suurusest. Ärisektoris see nii toimib. Miks siis hariduses ei toimi?
Miks me tasustame õpetaja tööd alla keskmise? Suur osa meie hariduse kvaliteedist sõltub sellest, mis toimub klassiruumides. Kui aga seesama õpetaja ei saa käia kontsertidel, näitustel, muuseumides, ei saa rännata, maailma avastada ega oma elu seada?