Juba lasteaias ja koolis käib sotsialiseerumine soopõhiselt, mis aga aitab tekitada soolise ebavõrdsust mitmes teises eluvaldkonnas, märgib Kadri Aavik Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusest (ENUT). Nii näiteks loevad 5-6-aastased tüdrukud end poistest nõrgemateks, kuigi tegelikult on nad vastassugupoolest sel hetkel arengus ees.
2008. aastal ENUTI läbi viidud uuring tõi välja, et lasteaedades on üldlevinud soolistatud ruum. See tähendab, et on eraldi poiste ja tüdrukute mängunurk, kodu- ja hoolitsusega seotud mänguasjad ühes nurgas, autod ja mänguklotsid teises. Seitsmest uuritud lasteaiast ühes olid ka erinevad eesmärgid laste kehaliseks arenguks.
«Õpetajate suhtumised igapäevase suhtluse käigus poistesse ja tüdrukutesse paistavad esmapilgul sarnased, kuid ilmnevad mitmed varjatud või kaudsed - mõnikord ka otsesed - soopõhised eristused,» tõi Aavik välja.
Näiteks esines seda siis, kui kasvataja pööras rühma poistele rohkem tähelepanu, isegi kui kohal oli rohkem tüdrukuid. Lisaks oli poistele suunatud tähelepanu tüdrukutesse suhtumisest negatiivsemat laadi – rohkem oli rahulolematuse väljendamist, noomimist, käskimist negatiivse tooniga.
«Mõnel juhul taastootsid õpetajad tüdrukute nõrkuse-abituse diskursust ja poiste tugevuse diskursust, öeldes: «Poisid, minge sisse ja tooge mänguasjade kast siia!». Samuti palusid õpetajad pigem tüdrukuid kui poisse aidata neil rühmaruumi koristada,» rääkis Aavik.
Tema sõnul eeldab enamik õpetajaid, et poisid on rohkem huvitatud matemaatikast ja tehnilistest ainetest, samas kui tüdrukud eelistavad nende arvates muusikat, keeli ja kunsti.
«Üldiselt peavad õpetajad poisse agressiivsemateks, energilisemateks ja füüsiliselt tugevamateks kui tüdrukuid, samas näevad nad tüdrukuid rahulikemate ja hoolivamatena,» tõi ta välja.
«Kui palusime õpetajatel kirjeldada nende rühma poiste ja tüdrukute käitumist, siis tõid nad poiste käitumises välja negatiivsemaid aspekte kui tüdrukute käitumises - poisid on agressiivsemad, tujukamad, lärmakamad ja sõnakuulmatumad kui tüdrukud, tüdrukud aga hoolivamad, vaiksemad, sõnakuulelikumad ja leplikud.»
Sellise suhtumise tulemus ilmnes selgelt juba 5-6-aastaste laste arvamustes. Vastates küsimusele, kas nad tahaksid olla tüdrukud ja miks, ütlesid kõik poisid, et nad ei tahaks.
«Mitmed poisid pidasid tüdrukuid nõrkadeks ja abituteks ning ennast tugevaks ning võimsamaks, samuti mõistavad nad hukka mõningaid tüdrukute tegevusi: «tüdrukud mängivad rumalaid mänge», «tüdrukud ei ole vaprad ega enesekindlad»,» tõi Aavik näiteid.
Samuti mainisid mõned poisid, et nad ei tahaks olla tüdrukud, sest «tüdrukud peavad koristama ja süüa tegema».
Tüdrukud omakorda ei tahaks olla poisid, sest siis ei saaks nukkudega mängida, tüdrukud on välimuselt poistest ilusamad ja kannavad ilusamaid riideid. Mitmed tüdrukud taunisid teatud käitumist, mis nende arvates poistel esineb, näiteks agressiivsus või kiusamine, sõnas Aavik.
Samuti on laste mänguasjade ja meelistegevuste valik selles vanuses juba suuresti soostereotüüpne.
Erisuste vähendamiseks on välja töötatud sootundlik pedagoogika, mis tähendab sooliselt tasakaalustatud õppe- ja kasvatustööd, kus kasutatakse soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamist ehk gender mainstreaming’ut.
Sootundlik pedagoogika annab lasteaiakasvatajatele soovitusi näiteks mängude ja igapäevatöö jaoks, et aidata kaasa lasteaia muutumisele keskkonnaks, kus kaasatakse, väärtustatakse ja arendatakse tüdrukuid ja poisse võrdselt.
INTERVJUU
Kadri Aavik, kas sain õigesti aru, et ENUTi 2008. aastal tehtud uuringust selgus, et soopõhist suhtumist lastesse konstrueerivad nii lasteaiaruumid kui õpetajate suhtumine? Samuti, et selline eristamine kannab kohe vilja ka laste suhtumises?
Oluline on rõhutada, et soolisuse konstrueerimine lasteaedades toimub mitmete toimijate ja struktuuride koosmõjul, seda püüdsime ka uurimuses välja tuua, ehk oluline roll on nii lasteaiaõpetajatel, lastel endil kui ka lasteaedadel kui institutsioonidel.
Samuti on olulised lasteaiast väljaspool paiknevad sotsiaalsed struktuurid ja faktorid, näiteks lapsevanemate hoiakud, meedia, ühiskonnas laiemalt kehtivad soonormid jne. Need struktuurid ja toimijad on omavahel tihendalt seotud ja vormivad lastest soolisuse kujunemist lastel.
Lasteaedades tuleb ehk kõige selgemini ja otsesemalt esile soopõhiste mängunurkade sisseseadmise ja alalhoidmise praktika – seda nägime igas külastatud lasteaias.
Sellisest ruumi paigutusest, et eraldi asuvad «poiste nurk» ja «tüdrukute nurk» (ning nendele ruumi osadele sageli just nende sõnadega viitamine) on ilmselt on sellest saanud midagi nii normaalseks peetavat, et ükski osapool ei kujuta ette, et võiks olla kuidagi teisiti.
Ometi on näiteks mõningatest Saksa lasteadadest teada head näited, kus erinevad mänguasjad on segamini, mitte jaotatud soopõhiselt ning seega on lastel ka rohkem valikuvabadust.
Õpetajad omakorda aitavad soopõhise ruumipaigutuse alalhoidmisele kaasa kasutades väljendeid «poiste nurk» ja «tüdrukute nurk», mida võib pidada otseseks soopõhiseks suunamiseks.
Laste soolisuse kujunemist ja soostereotüüpide tekkimist mõjutavad kõik need eelnimetatud faktorid, kindlasti on õpetajatel oluline osa.
Oli huvitav jälgida, kuidas 5-6-aastastel lastel on tekkinud teatud soolisusega seotud hoiakud ja arusaamad, mis on üle võetud täiskasvanute maailmas kehtivatest soonormidest ja hoiakutest.
Näiteks uskusid meie uuritud lasteaedades paljud 5-6-aastased poisid ja tüdrukud, et tüdrukud on nõrgad ja abitud ning poisid tugevad ning nende ülesandeks on tüdrukuid kaitsta – selliste suhtumiste väljendamise abil loovad ja taasloovad tüdrukud ja poisid traditsioonilist naiselikkust ja mehelikkust.
Selline suhtumine aga ei tulene hetkereaalsusest, sest 5-6-aastased tüdrukud on poistest oma füüsilise arengu poolest selles vanuses mõnevõrra ees.
Seega on näha, kuidas lapsed võtavad üle ühiskonnas kehtivaid soonorme ja hoiakuid ning näevad endeid tulevaste naiste ja meestena lähtuvalt kehtivatest traditsioonilistest soostereotüüpidest.
Kuidas Teie hinnangul sellist suhtumist vältida saaks - kas peakski üldse täielikult vältima või mil määral peaks lasteaias sooerinevustesse suhtuma? Millised on teie hinnangul piirid?
Arvan, et esmalt on oluline probleemi teadvustamine ja nähtavale toomine – ehk siis olukorra, kus poisse ja tüdrukuid kasvatatakse soostereotüüpidest lähtuvalt – probleemsena tajumine.
Soopõhine suunamine lasteaedades esineb pigem varjatud kujul ja implitsiitselt, sageli mitte niivõrd otseselt.
Seega oleks oluline, et lasteaiaõpetajad pööraksid tähelepanu sellele, kuidas lasteaias soostereotüüpe ja soonorme taastoodetakse, selleks on olemas juhised ja harjutused nii lasteaiaõpetajatele endile kui ka tegevusteks lastega.
Näiteks mõningates Saksa ja Rootsi lasteaedades viiakse vahel poiste ja tüdrukutega läbi erinevaid tegevusi, eesmärgiga julgustada neid osalema nende soole traditsiooniliselt ebatüüpilisteks peetavates tegevustes.
Samuti on oluline teadvustada soosiseseid erinevusi, st et kõik tüdrukud ei ole omavahel sarnased ja samuti ei ole seda kõik poisid.
Näiteks toetatakse selliste tegevuste käigus tüdrukuid eelkõige oma soovide ja vajaduste kindlameelses väljaütlemises, liikuvates, füüsilistes ja loovates tegevustes, enese kaitsmisel, arvutite ja muude tehniliste vahendite kasutamisel, samas kui poiste puhul pööratakse tähelepanu nende osalemisele hoolitsevates tegevustes, abivalmidusele, nendepoolsele kaasaaitamisele konfliktide lahendamisel ja julgustatakse neid teistesse lastesse hoolivalt suhtuma.
Kahtlemata on väga oluline käsitleda õpetajakoolituses sootemaatikat, et tulevased õpetajad mõistaksid, mis on sotsiaalne sugu, kuidas seda konstrueeritakse ja kuidas ühiskonnas soolist ebavõrdsust taastoodetakse.
Mida üldse tähendab sootundlik kasvatus lasteaias? Kuidas see käib ja kas Eestis seda tehakse?
Sootundlik lähenemine hariduses aitab haridustöötajatel tuvastada ühiskondlikke struktuure, süsteeme ja praktikaid, mis toodavad ja hoiavad alal soolist ebavõrdsust, ning vastavalt sellele kohandada õppetööd.
Sootundlik lähenemine eeldab, et teadvustatakse soost lähtuvat ebavõrdsust.
Sootundlik pedagoogika baseerub arusaamal, et on oluline aidata kaasa lapse iseseisvusele, toetada teda erinevate arenguprotsesside juures, mis on tähtsad tema tulevikku silmas pidades, seejuures arvestades, et sooline võrdõiguslikkus oleks igas kasvatus- ja õppeprotsessis tagatud kui läbiv põhimõte, väärtus ja eesmärk.
Samuti peetakse oluliseks lapse soole «ebatüüpiliste» tegevuste õppimist ning erinevates valdkondades teadmiste ja oskuste omandamist.
Sootundlik pedagoogika aitab avardada tüdrukute ja poiste mänguruumi, mitmekesistada õpitavaid oskusi ja tegevusi, aidates seeläbi kaasa võrdsete võimaluste loomisele.
Sootundliku pedagoogika üks eesmärkidest on motiveerida lapsi katsetama ning proovima erinevaid mänge ja tegevusi, aidates seeläbi kaasa nn soopiiride ja –stereotüüpide ületamisele. Lähtutakse arusaamast, et soostereotüübid ja eelarvamused kitsendavad meie maailmavaadet ja mõjuvad pidurdavalt laste valikutele ning huvile võimalikult erinevate valdkondade tegevuste vastu.
Sootundlik pedagoogika võib aidata kaasa ka lastevaheliste konfliktide lahendamisele ja vähendamisele.
Näiteks võib lastevaheline konflikt tekkida juhul, kui lapsed naeruvääristavad mõnda last, kes ei käitu soostereotüüpselt (nt «sina ei mängi meiega, sest ehitusplatsile võivad tulla ainult poisid!») või kui mõni laps asetab end teisest lapsest «kõrgemale/paremale» positsioonile (nt «poisid on tugevamad kui tüdrukud»).
Kuna sootundlik pedagoogika püüab soostereotüüpe kaotada, siis väheneks ka taoliste sooliste konfliktide võimalus.
Niisiis, sootundlik pedagoogika vaidlustab «õiged» ja «valed» tüdrukuks ja poisiks olemise viisid, lähtudes seejuures ka laste endi vastukäivatest ideedest soo kohta, ja aitab lastel integreerida mitmeid erinevaid ja mõnikord vastukäivaid kujutisi nende minapilti, kuna lihtsad ning aegunud soostereotüübid ühiskonnas vastavad järjest vähem naiste ja meeste komplekssetele elustiilidele tänapäeval.
Mis puutub sootundliku pedagoogika/kasvatuse rakendamisse Eesti lasteaedades, siis mulle tundub, et selline lähenemine on siin üsna uus – minu teada ei ole soolise võrdõiguslikkusega seotud teemasid ka õpetajakoolituse programmidesse oluliselt integreeritud.
Minule teadaolevalt ei tegeleta Eestis sootundliku pedagoogikaga süstemaatiliselt, aga hea on tõdeda, et lasteajaõpetajad on hakanud selle teema vastu viimasel ajal huvi üles näitama ning looma partnerlusi teiste Euroopa lasteaedadega (nt Saksamaalt ja Rootsist), kus selle teemaga on pikemaajaliselt ja süstemaatilisemalt tegeletud.
Heaks näiteks on siinkohal Tartu lasteaednike korraldatud äsjane rahvusvaheline konverents «Sootundlik pedagoogika – kellele ja milleks?».
